Perekond Müüdimurdjad

Asüülitaotleja Almen. Foto: Andrus Peegel

Sel nädalal murdis üks Vao varjupaigataotlejate keskuses elav pere minu jaoks mitu Eesti ühiskonnas levivat müüti. Või pani neis vähemalt kahtlema. 

Kohalikele on oluline näha tõestust, et hoolimata keelelistest ja kultuurilistest erinevustest on asüülitaotlejal võimalik riigi toel ja eelkõige ise pingutades Eesti ühiskonda sulanduda. Pereisa Almen käis töötukassa kursustel ja leidis praktikakoha, mis muutus lõpuks püsivaks töökohaks. Kolm aastat Eestis elanud lapsed räägivad puhast eesti keelt. Seejuures saab kümneaastane Amanda koolis väga hästi hakkama.

Tegemist on albaanlastega. Ehkki politsei nendib, et nende pere võis olla Albaanias korruptsiooniohver, ei suudeta tõestada, et neid ähvardab endiselt oht. «Miks me peame andma asüüli Albaania elanikele, kui riigis ei käi sõda?» küsib tädi Maali.

Seda mõtet kinnistab siseminister. «Albaania puhul on tegemist NATO, ÜRO, OSCE liikmesriigiga, samamoodi Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmega, meil ei ole täna põhjust eeldada, et Albaania oleks ebaturvaline riik. See on olnud üks peamisi põhjuseid, miks politsei- ja piirivalveamet ei ole saanud rahuldada konkreetse perekonna rahvusvahelise kaitse taotlust,» kommenteerib Hanno Pevkur.

Tegelikult ei olene varjupaiga saamine ainult päritoluriigist, vaid ikka konkreetsest juhtumist, mida uuribki politsei migratsioonibüroo. Sõltuks asüüli andmine pelgalt riigist, oleks nende töö palju lihtsam.

Kaitse saab see, keda kiusatakse taga rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast. See ei eelda, et riigis oleks ilmtingimata relvakonflikt, küll aga on see ilmselge põhjus, miks asüüli küsitakse ja antakse.

Ma ei ole pädev ütlema, kas üks pere vajab asüüli või mitte, see on politsei- ja piirivalveameti (PPA) ning vajadusel kohtu pärusmaa. Küll aga ei saa ainult koduriigi põhjal väita, et asüüliks kindlasti alust ei ole. Albaania ei ole sõdiv riik, kuid seal on probleemiks korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus, mille hammasrataste vahele võib ka jääda.

Tõsi, paljud albaanlased kasutavad seda olukorda ka ära ja tikuvad jõukatesse riikidesse, kus nad alusetult pagulasstaatust nõuavad.

Siit juba kolmas müüt, mida see perekond murrab. Kõik Euroopa Liitu tükkivad albaanlased ei ole ka majanduspõgenikud. Vastasel juhul ei oleks Almeni pere kindlasti Eestis. PPA on ise väljasaatmisotsuses hinnanud usutavaks, et Almen töötas Albaanias politseinikuna. Samuti on peetud võimalikuks, et Almeni mõistis vangi korrumpeerunud kohtunik, sest Almen esitas tema sugulase vastu süüdistuse.

Neljas müüt, mida Almeni pere näide kummutas, on see, et Eestis on lihtne asüüli saada. Vandenõuteoreetikute väitel pidavat valitsus ju lausa pagulasi salaja busside ja lennukitega sisse tooma. Ega ikka ole küll nii. PPA migratsioonibüroo teeb kõva taustatööd, ajab näpuga paberites järge, ja kui jäävad üles kahtlused, tõlgendatakse need pigem taotleja kahjuks. Tänavanurkadel pagulaspatrulle korraldavatel Eesti kodanikel tasuks niisiis oma ajaga midagi targemat teha.

Veel üks hirm, mida lugu kummutab, on arvamus, et rändekriisi tõttu on Eestist saanud üks väike rassistlik riik. Ilmselt tänu Amanda eesti keele oskusele on paljud inimesed pärast Postimehes ilmunud artiklit võtnud ühendust ja avaldanud soovi perekonda aidata. Nende lugu huvitas ühiskonda. Eestlane tahab aidata, kuid tahab olla seejuures kindel, et inimene end ka ise aitab. See on ratsionaalne.

Aga see lugu õpetas sedagi, et igasugused üldistused on alati ebatäpsed.

Jääb vaid loota, et sellel perel läheb tulevikus ainult paremini.