Juhtkiri: ebatäpne teave toob kaasa valed otsused

Foto: Urmas Nemvalts

Nüüdisaja maailmas on inimese sekkumine unikaalsete looduskoosluste säilimiseks hädavajalik. Nagu kõigis muudes valdkondades, nii on ka siin õigete otsuste peamine eeldus piisav ja võimalikult täpne teave.

See omakorda tähendab, et info kogumisse tuleb ka piisavalt panustada. Kokkuhoid võib päädida kahjuga, mida võib-olla ei saa tulevikus enam kuidagi heastada – pandagu siis mängu kuitahes suur raha.

Eeltoodu kehtib ka looma- ja linnuliikide seire kohta. Kuigi metsloomad tekitavad igal aastal sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvat kahju, mida riik näiteks põllumeestele ja kaluritele kompenseerib, pole ju määratavate küttimiskvootide eesmärk ühe või teise uluki populatsioon Eestis välja suretada, vaid nende arvukust mõistlikult piirata. Et looduses valitseks ikka tasakaal.

Liikide arvukuse määramiseks on olemas eri meetodid ning vastutavad ametkonnad peaksid jõudma üksmeelele, et valitaks välja võimalikult head lahendused. Vastasel korral tekitavad tulemused ametkondades-organisatsioonides paratamatuid vaidlusi ning lõppkokkuvõttes saab ka avalikkus vastuolulist informatsiooni. Oma osa annavad neis vaidlustes loomulikult huvirühmad. Üks laiemale ringile üsna tuntud tüliõunu on näiteks hülged ja kormoranid ning nende seos kalavarudega.

Meie suurkiskjate – karu, hundi ja ilvese – arvukus ja keskkonnaministeeriumi määratavad küttimiskvoodid, mida käsitletakse tänases Postimehes, on samuti küllaltki pikalt päevakorral olnud küsimus. Põhjalikumaid arutlusi selle üle leidub erialaväljaannetes.

Riik on võtnud kohustuse säilitada teatud suurusega asurkonnad. Et nende liikidega tuleb tegeleda, on rahvusvaheliselt rangelt otsustatud ning see oli ka Euroopa Liitu astumisel tõsine teema. Juba ligi kümme aastat kehtiv suurkiskjate ohjeldamis- ja kaitsekorralduskava ongi selle töö tulemus.

Kui toetutakse peamiselt ühelt huvirühmalt saadavatele andmetele, võivad need kokku liites osutuda ebatäpseks kas või seetõttu, et suurte loomade territoorium ei lange kokku jahinduspiirkondadega. Pealegi moonduvad ühelt huvirühmalt saadud andmed ka emotsioonide tõttu, ja suurkiskjate puhul on ju tegemist oluliste jahiulukitega.

Eespool mainitud loendusviisi kriitikute hinnangul ongi suurkiskjate arvukust Eestis üle hinnatud.

Populatsioonide ja sedakaudu koosluste hoidmine on äärmiselt tundlik teema. Käsud-keelud ja arengukavad on kahtlemata tähtsad, kuid seejuures ei tohi unustada kainet mõistust. Me ei hoia ju oma loodust mingi paberi, vaid ikka iseenda pärast.