Urve Eslas

FOTO: Postimees / Scanpix

Neljateistkümnenda PÖFFi teine nädal algas Solarise keskuses esmaspäevale kohaselt letargiliselt.

Ehkki filmifestivali algus tähendas keskuse rajajate tõotatud kultuuri koondumist Solarisesse, tähendanuks tunglemine pärast nädalavahetuse filmiprogrammi, esmaspäevaste esimeste seansside ajal, mil enamik kinosaale veel nagunii kinni on, veidralt suurt filmientusiasmi. Kuulge, isegi Balti filmi- ja meediakoolis pole tunnid selleks ajaks veel läbi.

Kuid ilmselt on koolides PÖFFi ajal leebem režiim, sest päeva alustanud tšehhi hard­core friigifilm, 1966. aastast pärit «Kirikakrad» (mida kõik tšehhid teadvat peast just nagu eestlased «Viimset reliikviat», aga sellega ka sarnasus lõpeb) täitis Artise napikohalisest saalist ligi poole.

Igavus, müra

Kohati küll pisut klišeelik, kuid sellest hoolimata suurepärane eksistentsiaalne igavushappening tegevusetuse kreatiivsest (või vastupidi, laostavast, oleneb vaataja ideoloogilisest taustast) mõjust tegeleb probleemidega, mis 60ndatel kogu Euroopa uue põlvkonna jaoks olulised olid – näivuse ja tegelikkuse vahekord, vajadus tõestada enese olemasolu, vabaduse piirid ja loomulikult protest.

Päeva edenedes hakkas hommikuseks hingetõmbeks laiali lagunenud festival end jälle tükkidest kokku panema, vähemalt Solarises.

Kella kuue ajal toimus mõnesaja meetri raadiuses viis seanssi, mis tähendab, et nii filmide kui vaatajate kontsentratsioon hakkas saavutama festivalile iseloomulikku taset. Ühe PÖFFi vitamiinilaksuna linastunud «Müra muusika» (lugu süldibändidesse surutud trummarite ülestõusust linna täitva halva muusika vastu, jah, jälle protestifilm) toel ja võimetuna valikut teha tekkis soov loodusseaduste peale vilistades näha kõiki filme korraga.

Pooletunniste peatustega saalide vahel süstimine lõppes Iraani naisrežissööri Tahmineh Milani «Kättemaksuga». Inimõiguste eriprogrammis linastunud nelja väärkoheldud naise kättemaksulugu oli küll, üsna oodatult, protest patriarhaalse maailma vastu, kuid oma sisus nii vastuoluline ja mitmetitõlgendatav, et lõppu nägemata järgmise filmi juurde söösta ei tundunud enam huvitav.

Filmi paradoksaalsus seisnes traagilises tõdemuses, et süüdlast, kellele näpuga näidata, ei ole. Ühiskondade muutumine, põrkumine ja kokkusobimatus ei ole ju miski, mida saaks kinni võtta ja vangi panna.

Protestifilmide rohkus – vähemalt sel, teise nädala esimesel päeval – peaks ju näitama filmitegijate tahet mitte leppida asjadega, mis on valesti (ja jumal teab, et neid on liiga palju), ja see peaks ju olema hea.

Kurvem on see, et nagu ei ole lihtne leida süüdlast, jääb ka protest pigem nukraks tõdemuseks asjade nigela seisu kohta.

Eriti puudutab see päeva viimast filmi. Juba uue päeva esimesel tunnil lõppenud, Belgia läbi aegade kalleima filmi «Mr. Nobody» piletid olid viimseni välja müüdud ja kui selgus, et trepikohti jagub saaliukse taha kogunenud paari­kümnest hea õnne peale lootjast vaid seitsmele, tekkis peaaegu midagi rüselusetaolist.

Valikud? Vahet pole

Ilmselt on mõned universaalsed fantaasiad, mille realiseerumise võimalikkus inimesest selle loomsema poole välja toob, ja surematuse kõrval (kogemuse piiritus aja lõpmatuse tõttu) on valikute samaaegne realiseerimine (kogemuse piiritus paralleelsete kogemuste tõttu) ilmselt üks sellistest.

David Lynchiga võrreldud Jaco Van Dormaeli kolmas täispikk mängufilm kinnitas küll lõpus, lohutusena lineaarses ajas elavatele, et üks valik pole parem kui teine, kuid samamoodi nagu ei kõla porgandidieedil olijale veenvalt gurmaani kinnitus, et pole porganditel vigagi, jätab ka valikute vahel süstija kinnitus ühe otsuse headusest nigela lohutuse mulje.