/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Majandusministeeriumi kantsleri Marika Priske kriminaalasi viis meid kriminaalmenetluse kohaldamises täiesti uuele tasemele. Võib-olla ma eksin – annaks jumal –, ent kui uurimisorganid hakkavad inimesi kriminaalkurjategijana kohtlema pelgalt seetõttu, et karistusseadustik selleks formaalselt õiguse annab, ega vaata rikkumise sisu, siis võib meie avaliku sektori niigi vaevu tajutava initsiatiivi tööülesannete täitmisel surnuks kuulutada.
Priske juhtumi puhul tundub täpselt nii olevat. Kõrge riigiametnik, vaieldamatult hea reputatsiooniga, kogenud ja tööasjades resoluutselt nõudlik. Pealtnäha tundub see olevat ideaalse ametniku kirjeldus.
Ometi tõi just seesugune tööstiil Priskele kaela kuriteokahtlustuse. Mis sest et raha pole ta saanud, vaid üritas hoopis käituda oma parima äranägemise järgi riigi, st meie huvides. Ei loe. Eksinud ta on ja karistada peab saama. Nõme lugu. Kahtlemata.
Veel mitte väga kaua aega tagasi lahendatuks niisugune olukord täiesti teistmoodi. Ma pakun: uurijad läinuks formaalselt seadust rikkuva ametniku kõrgeima ülemuse ehk siis ministri jutule ja juhtinuks ebakõladele tähelepanu.
Ma ei soovi mahitada kabinetikokkuleppeid, kaugel sellest, kuid teatud juhtudel (nagu Priske puhul) töötab selline stiil paremini kui karistusseadustikuga pähe lajatamine. Kui uurijad kümmekond aastat tagasi samamoodi tegutsenuks, oleks Vene kriisi ajal ilmselt ka kroon devalveeritud. Sest kümne miljoni dollari afäär toonuks lisasüüdistusid teistelegi juhtivatele ametnikele. Neid näiteid on veel. Ka kantslerite tasemel.
Mõningaid olukordi tuleb lahendada riigimehelikult. Mitte nagu timukas. Ja kui juba resoluutselt käituda, siis kõigiga võrdselt. Mulle ei meenu, et riigiprokuratuur rutanuks eelmine aasta sama entusiastlikult uurima reformierakondlastest riigikogulaste valimiskampaaniate rahastamisskeemi. Pigem otsiti sama innukalt põhjusi menetlusest keeldumiseks.
See selleks. Kui ma kümmekond kuud tagasi kirjutasin artikli sellest, kuidas üks küüditamises süüdistatu palub kõikidelt eestlastelt tehtu pärast esimest korda pisarsilmil vabandust, siis haaras üks kapo uurija sulepea ja kirjutas Postimehele pika loo, kuidas seda küüditajat ei tohiks heas valguses näidata.
Vaat sedasorti «uurijatelt» tahaksingi ma kodanikuna natukene rohkem empaatiavõimet. Adumist, et rohkemgi kui üht järjekordset süüdimõistvat kohtuotsust on kõigile küüditatutele ja nende omastele vajalik kellegi vabandust tehtu eest.
Ja kui me seda näha ei suuda, siis ongi meil selliseid kriminaalasju nagu Priske oma oodata ikka veel ja veel. Ning Eesti korruptsioonitase seeläbi ainult tõuseb. Kellele seda jama vaja on?