/nginx/o/2010/08/03/413050t1hb54e.jpg)
Riigikogu lükkas 23. novembril koalitsioonisaadikute häältega menetlusest tagasi eelnõu, millega oleks matusetoetus taastatud.
Ksenia Repson: surm kui elu osa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2009. aasta 1. juulini oli matusetoetus vaid 3000 krooni. Kusjuures kõige tagasihoidlikumad matused lähevad maksma vähemalt 10 000 krooni. Kui kellelgi varem oligi «kirsturaha» kõrvale pandud, siis toidu ja sooja hinna tõusu ajal on see ammu ära söödud ja makstud. Pangad soovitavad küll mustadeks päevadeks palgast kõrvale panna, kuid ei tule välja – palgad said masuga kärbitud ja tõusnud pole. Kuidas kujunevad matuseteenuste hinnad, on üldse eraldi teema.
Moskva endise linnapea Juri Lužkovi kohta räägiti sellist anekdooti. Tema käest küsiti, miks on Moskva tänavad nii räpased. Lužkov vastanud, et ei ole need midagi räpased. Nali on sellest, et moskvalased ja linnapea elasid erinevates Moskvates ja tajusid erinevalt ka tegelikkust.
Peaminister Andrus Ansipi hiljutine reaktsioon, et ta ei pea matustoetuse taastamist õigeks ajal, kui Eesti valitsussektori eelarve on veel defitsiidis, meenutab seda anekdooti. Just peaminister vastas, et temal seda toetust vaja pole ja neid inimesi, kellel seda toetust vaja ei lähe, on küllalt palju.
Tegelikus Eestis on asjad niimoodi: keskmise sissetulekuga peres suri eelmisel nädalal eakas sugulane. Isegi vana inimese surmaks pole võimalik moraalselt valmistuda. Praegu on see pere jaoks ka tugev rahaline hoop. Keskmine sissetulek lubab mitte kerjata, kuid süüa tuleb kasinalt. Uusi riideid ei osteta – kantakse olemasolevat, kuni veel kannatab selga panna. Matuste jaoks paugupealt 10 000 krooni välja käia on perele väga raske. Matustele kulus kogu kadunukese pension, tühjaks sai krediitkaart. Pärast tragöödiat peavad sugulased rahalises mõttes taastuma veel mitu kuud.
Juhtub, et mõni pere võtab matuste korraldamiseks isegi SMS-laenu, mis lükkab nad rahalisest stabiilsusest veel kaugemale.
On veel jubedamaid näiteid. Tegelikus Eestis juhtub ka seda, et sugulased ja lähedased «ei tunne oma surnut ära» ainuüksi sellepärast, et pole, mille eest matuseid korraldada – sel juhul maksab kõik kinni riik.
Põhjus, et praegu ei ole raha maksta palka elavatele, ei ole ei veenev ega kohane. Surm on elu osa ja varem või hiljem puudutab see absoluutselt igaüht. Ja matusetoetus on riigi tingimatu kohustus surnute ees – nad olid inimesed, kes elasid Eestis, maksid siin makse ja sünnitasid uusi maksumaksjaid.
Ainult ühest keskmisest palgast elava inimese vaatevinklist tundub, et neil, kes võtavad vastu otsuseid, kuidas meie makse kulutada, leidub raha ka tunduvalt vähem vajalike projektide jaoks.