Ene Koitla: õpilased on valmis, aga õpetajad?

Foto: Erakogu

Tiit Hennoste algatas 15. oktoobri Postimehes oma artikliga «Õpikurevolutsiooni manifest» artiklite sarja, milles mõned olid väga iPadi ja lugerite klassiruumi toomise poolt ning teine pool tõstatas ka küsimusi, mida see võiks endaga kaasa tuua ja kas me oleme oma õpetajakoolitusega selleks valmis.

Teema on ajakohane ning on hea, et selle üle on tekkinud elav diskussioon. Arengufondi algatusel 2010. aasta sügisel valminud raport infotehnoloogia kasutamisest üldhariduses EST_IT@2018, milles ka artikli autor osales, on selgelt välja toodud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamise edutegurid hariduses. Arengufondi raportis tõdeti, et usaldusväärsete, eestikeelsete, lihtsalt kasutatavate nii õppe- kui ka tugimaterjalide olemasolu on IKT kasutamiseks õppetöös üks kriitiline tingimus.

Mis on iPadi või lugeri Eesti haridusse ja igapäevasesse kooliellu toomise eesmärk? Milliseid probleeme, küsimusi või kitsaskohti me soovime sellega lahendada? Või mida positiivset püüame sellega klassiruumi tuua? Lihtsalt mingi tehnilise vahendi kasutuselevõtt ei too veel erilist hüpet. IPadid ja lugerid on puhas infrastruktuur, mis on loomulik edasiarendus tavalisest arvutist ja mobiilist.

Eesti lapsed on 97,8 protsendiga ühed aktiivsemad arvuti- ja internetikasutajad Euroopas (Mediappro, 2006). Arvuti on meie koolielus juba ammu, aga ikka võime lugeda, et 33 protsendil meie lastest on koolis igav (Viive-Riina Ruus jt «Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis; Eesti kool 21. sajandi algul. Kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek») ja 13–15-aastaste hulgas on umbes viis protsenti neid, kellele meeldib koolis käia (kui rahvusvaheline keskmine on 18–27 protsenti; WHO 2008). Miks arvuti olemasolu koolis ei ole aidanud kaasa õppeprotsessi atraktiivsusele, individuaalsele lähenemisele, õppeainete paremale sidumisele ja loovuse tõusule?

Sellele küsimusele annab vastuse Indrek Irbus oma artikliga «Õpikurevolutsioonist, poliitökonoomiliselt» (PM 30.10): «Tahvelarvutid saavad olla vaid orgaaniline osa palju laiemast haridustehnoloogilisest tervikust ja selle evolutsioonist. Võime edasi diskuteerida, kas tahvelarvutite riiklik hange on põhjendatud, et kergendada laste koolikotti, kuid mingit haridusrevolutsiooni keskpunkti ei tuleks sellest oodata.»

Küsimus ei ole riigihanke läbiviimises ega raha leidmises, vaid eesmärgis. Arengufondi raport toob välja, et IKT potentsiaal on muuta õpe elulisemaks, ained omavahel seotumaks, õpetus interaktiivsemaks ja tagasiside individuaalsemaks. Need soovid kumavad läbi ka erinevatest artiklitest, mis on iPadi ja lugerite teemal sügise jooksul kirjutatud.

Kahjuks peab tõdema, et ainult iPadide või lugerite soetamisega me seda ei saavuta. Suuremaks probleemiks on emakeelse õpitarkvara puudumine ja õpetajate oskus viia õppetundi läbi uutes tingimustes. Õpitarkvara probleemsust kinnitasid ka sülearvutite projektis («Sülearvuti õpilastele», Tiigrihüppe SA uurimuse lõppraport) osalenud õpetajad, kes leidsid, et IKT-põhiste õppematerjalide leidmine on lisatöö, enamasti on need võõrkeelsed ning nende kasutamine koolis ebakindla internetiühenduse tõttu raskendatud.

Lisaks võime samast uuringust lugeda: «Sülearvutit püüti enamasti rakendada õpiku, vihiku või töövihiku asemel, kasutades samu meetodeid, mis ilma sülearvutita tunnis. Vaid mõned õpetajad püüdsid rakendada just neid võimalusi, mida annab arvuti.» Tehnoloogia kasutamisel õppeprotsessis ei piisa ainult paberi viimisest elektroonilisse vormi, vaid me peame rakendama ka hoopis uusi meetodeid.

Elektroonilistele õppematerjalidele kehtivad teised nõuded kui paberõpikule. Kuigi arvutid on meie koolis, ei ole see tõstnud õppimise atraktiivsust, sest meetodid on jäänud samaks. Me püüame jätkata nii nagu vanasti ja loodame, et see töötab ka uues keskkonnas. Kahjuks ei tööta, vastupidi, see suurendab vaid IKTs pettunud õppijate hulka.

Kui oleme kord õppijana osalenud halvas e-õppes, siis järgmine kord püüame sellist õppevormi vältida. Kahjuks ei ole kõik õpetajad, kes ülikooliuste vahelt 2010., 2011. aastal ja kardetavasti ka kolm-neli aastat hiljem välja astuvad, valmis IKT vahendeid uuel viisil kasutama – õpetajakoolitus ei anna neile selleks piisavaid teadmisi ja oskusi.