FOTO: Urmas Nemvalts

Kurikuulsa saladokumentide avaldaja Wikileaksi järjekordne kogupauk raputab taas maailma. Eile jõudis avalikkuse ette esialgu paarsada USA saatkondade raportit, milles kirjeldatakse asukohariike, iseloomustatakse nende juhte jms. Kokku olevat Wikileaksi käsutuses koguni 250 000 niisugust dokumenti. Itaalia välisminister Franco Frattini nimetas seekordset dokumentide massileket tabavalt «maailma diplomaatia 11. septembriks». USAs endas kostis hääli, mis kutsusid üles kuulutama Wikileaksi terroriorganisatsiooniks.



Riikidel ja nende välisteenistustel ei jää üle midagi muud, kui kohaneda. Kuid see kohanemine ei saa põhineda toorel jõul, mis vastase kui tülika probleemi maa pealt pühib, vaid mõistmisel, et nüüdisaegne maailm on tänu info levimise lihtsusele ja kiirusele paratamatult muutunud.

Kui läbipaistvus ja avatus kuuluvad ju demokraatia juurde, miks siis ikkagi räägitakse Wikileaksi tegevusega seotud ohtudest ja riskidest? Põhjuseks on riikide huvid, mida tuleb kaitsta – ja see sunnib jätma teatud detailid kabinetivaikusse. Kui suvel lekitas Wikileaks logifaile Afganistani koalitsioonivägede kuue aasta tegevusest, räägiti – ja ilmselt mitte päris asjata – reaalsest ohust seal viibivate sõdurite eludele ja võib-olla isegi konfliktis osalevate riikide alamatele.

Diplomaatia kaksiktornide langemine toob riikides kindlasti kaasa püüde dokumente senisest karmimalt hallata ning ilmselt ka salajaste dokumentide vähenemise. Lisaks teadmisele, et infot on raskem varjata, tõestab Wikileaksi tegevus, et küberkaitse on julgeoleku seisukohalt muutunud võtmetähtsusega valdkonnaks.

Kui riikidel on diplomaatilise teabe analüüsiks võimsad ametkonnad, siis avalikkus võib suuremast kontekstist välja rebitud materjalist teha õige kummalisi järeldusi. Seekordne materjal on tunduvalt värvikam lugemisvara kui akronüümidest ja mõistetest tiined militaarpaberid. Ainuüksi poliitikute kirjeldused on nagu paras seltskonnaajakirja materjal: Vladimir Putin kui alfaisane, Muammar Gadaffi Ukraina medõest kaaslane, Afganistani presidendi paranoiad jne.

Siin peitub ka vastus küsimusele, kas traditsiooniline ajakirjandus peab leket kajastama – loomulikult peab. Esiteks leviks see niikuinii. Teiseks on suurtel ajalehtedel võimekus dokumentide sõelumiseks ja mõtestamiseks. See on oluline, et ei kaoks avalikkuse kriitiline meel. Sest me ei saa ju välistada, et ühel hetkel manipuleeritakse Wikileaksi endaga, juhtides teadlike lekete kaudu tähelepanu soovitud suunas.