/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Möödunud septembris sain sotsiaalministeeriumi ametnikult ühe artiklimõtte. Kiltsi koolis pidi käima asüüli taotlev albaania tüdruk, kes on täielikult ära õppinud eesti keele. «Kõik ained on viied peale matemaatika!» kiitis ametnik, pidades silmas, et näe, selline asi on täiesti võimalik, olgu eesti keel kui keerukas tahes. Ilmaaegu kirub meedia, et Eesti haridussüsteem pole pagulaste tulekuks valmis.
Sellel nädalal külastasin taas Vao keskuses elavat kümneaastast Amandat ja kuulsin tema isalt, et nende pere asüülitaotlust ei rahuldatud.
Hakkasin siis mõtlema, kui mitme inimesega olen vahepeal sellest perest rääkinud, kui paljud tegelikult ju teavad, et selline perekond Eestis on. Kui paljud neist on aga endalt küsinud, miks ikkagi elab varjupaigataotlejate keskuses kaks eesti keelt rääkivat tüdrukut?
Siseminister Hanno Pevkur kinnitas valitsuse pressikonverentsil ise, et rahvusvahelise kaitse menetluste arv on praegu veel suhteliselt väike. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) andmetel esitati mullu 226 varjupaigataotlust, sada inimest sai rahvusvahelise kaitse.
Seda kummalisem on, et me ei suuda ka nende juhtumite puhul vaadata paberist kaugemale. Kõigepealt on tegemist ikkagi inimeste, seejärel taotlejatega. Nendega võib suhelda ka muud moodi, kui näeb ette «menetlusformaat». Teha ettepanekuid, mõelda koos teistele võimalustele, kui on ilmne, et neid võimalusi on. Ei tahaks uskuda, et aastaid kestvale kohtuvaidlusele vähem ressurssi kulub. Ja kui on vaja poliitilist otsust, võiks seda ka välja öelda.
Mõistan, et asüülitaotluste läbivaatamine isegi sellises «väikses» koguses on Eestile uudne. Võrreldes 2013. aastaga on taotluste hulk poole võrra kasvanud. Paljud vaidlustavad äraütleva otsuse kohtus.
Seega ma ei imesta, kui PPA migratsioonibüroo töötajad ka praeguse koorma all ägavad. Varjupaiga andmisele eelneb korralik infokaevamine. Kindlaks tuleb teha, kas asüülitaotleja elu on ohus kuskil kaugel koduriigis, olgu see Egiptus, Kongo, Ghana, Pakistan või mis tahes muu. Tõenditeks sageli vaid inimese enda ütlused. Päritoluriigiga suhelda on PPA-l keelatud. See riik ei tohi teada, et tema kodanik kuskil kaitset palub. Paljudes riikides tegeleb taotlustega suisa eraldi üksus või ametkond, mille töötajad käivad võõrriikides infokogumismissioonidel.
Suurele töökoormusele ei tohiks aga ohvriks tuua inimlikkuse mõõdet. Tean, et see võib olla vahel keeruline, aga üritan oma tööd tehes meeles hoida Juhan Peegli põhimõtet: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema.
Soovitan seda ka kõigi teiste valdkondade esindajatele: ole sa ettevõtja, poliitik, ametnik või suusataja – ole inimene.