Ida-Virumaa on tüüpilise eestimaalase kuvandis kui põlevkivitootja, suurte jäätmemägede, elektrijaamade ja muu tööstusega piirkond. Viimasel paaril aastal kuuleme aga Virumaaga seoses järjest tihedamini töökohtade kadumisest, tehaste seiskamistest ja tootmise lõpetamisest, kirjutab TTÜ füüsikalise geoloogia professor Alvar Soesoo.
Virumaa on rikas maavarade poolest, see ongi Virumaa võlu, samas ka valu ja omapära. Nagu hiljuti üks vähese eesti keele suutlikkusega noormees, kes värskelt töökohast ilma jäänud, ütles: «Me ei jäta Virumaad, me ei jäta maavarasid.» Loodetavasti on see ka meie valitsuse poliitika.
Viimase enam kui paarikümne aasta jooksul on tehtud otsuseid, mis ei ole Virumaa idaosa elu edasi viinud, veelgi enam on olulisi otsuseid tegemata jäänud! Inimeste hõivatus (loe: töö) on riigi strateegiline eesmärk, sest esiteks – hõivatud inimene ei tegele tavaliselt pahade/lubamatute asjadega ja teiseks – tööinimeselt ning tööandjalt saab koguda makse.
See pole valdkond, kus opositsioon peaks ennast selgelt vastandama praegusele pragmaatilisele vajadusele uurida Eestimaa, sealhulgas Virumaa maavarasid, ning küllap mõtleb Savisaargi Ida-Virumaa maavarade aspektid veel kord läbi.
Mäletan, enam kui kümme aastat tagasi küsis Eestimaa pärast muretsev Aadu Luukas, kas Ida-Virumaal oleks veel midagi kaevata juhul, kui põlevkivikaevandamine pidurdub. Luukasele tegi eeskätt muret mitte-eesti-rahvusest inimeste tööta jäämine ja sellest tingitud võimalikud ohud. Tollal ei julgenud ma fosforiiti sõnanagi välja öelda ja panin ette Jõhvi kandi rauamaagi ja seotud sulfiidsed metallid. Viimaste kohta tekkisid Eestis teadmised juba vabariigi algusaastatel, Nõukogude okupatsiooni aeg lisas pisut uusi teadmisi.
Kuna Jõhvi metallid asuvad sügaval, ei tuleks avatud, karjääri tüüpi kaevandamist, maapind jääks rikkumata, põhjaveeküsimused leiaks kindlasti tehnoloogilised lahendused ning maa-alune kaevandus looks hulga töökohti nendele inimtüüpidele, kellele näiteks laotöölise, müüja, restorani administraatori või tänavapuhastaja ametikoht ei ole piisav väljakutse. Ajad on muutunud, viimasel perioodil julgeme kõva häälega rääkida ka fosforiidist, metalle sisaldavast savikast kivimist – graptoliit-argilliidist, glaukoniidist ja muustki.
Sarnaselt viimase saja aastaga räägime neist potentsiaalsetest tulevikumaavaradest jälle Virumaa kontekstis. Selles ei ole midagi halba, see on regionaalne paratamatus ja see töötab nõnda paljudes riikides (koos väiksemate või suuremate vastuoludega). Erinevalt 1980ndatest ei räägi me küll kohe kopa maasselöömisest, me räägime uuringutest, mis annaks meile piisava infovälja riigi loodus-, majandus- ja sotsiaalsele keskkonnale oluliste ja kõrge vastutusastmega otsuste tegemiseks.
Kuna maavarade kasutamine on lisaks majandusele kahtlemata ka looduskaitseline ja laiemas mõttes kogu ühiskonda haarav valdkond, nõuab otsuste tegemine väga häid teadmisi, pikaajalist visiooni ja strateegiat ning on just seepärast väga kõrge vastutusega. Praegused otsused selles valdkonnas peegelduvad meie majanduses ja sotsiaalsfääris alles aastate pärast, mõned tulemused ilmnevad isegi aastakümnete pärast (näiteks kas praegu 40. eluaastates eestlased hakkavad saama riigilt pensioni!).
Eelmise aasta oktoobris Rakveres toimunud Eesti strateegiliste maavarade konverentsil jäi kõlama kolme ülikooli rektori – Kalmu, Aaviksoo ja Klaasseni – mõte, et maavarade valdkonnas hoiavad nad teatepulka enda käes, kuni tekib keegi (organisatsioon, ühendus), kellele see üle anda. Seda kedagi veel ei ole. Küll aga on positiivseid edasiminekuid:
(1) Keskkonnaministeeriumi juhtimisel on koostamisel laiapõhjaline maapõue strateegia;
(2) Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool ning teisedki on valmistumas riigi uuringuülesannete täitmiseks maapõue varade kasutamise vallas. Seda toetab ülikoolide maailmatasemel aparatuur, teadmised ja kogemused;
(3) Eesti riik on äsja välja kuulutanud programme (näiteks nutikas spetsialiseerumine, RITA), mille raames saaks maapõuevarade uuringut teha. Parimat võimalust pakuks RITA meede, mis on orienteeritud valdkondlikku teadus- ja arendustegevuse tugevdamisele riigis. Selle raames oleks hea võimalus vastavatel keskkonna, majandus ja sotsiaalvaldkonna ministritel – Pomerantsil, Michalil ja Tsahknal – Eesti riigi jaoks väga olulises asjas kokkuleppele jõuda ja esitada koos selge nägemus riigi maapõuevarade potentsiaali ja kasutamisvõimaluste uuringuks. Loodetavasti ei lase nimetatud ministeeriumid seda ainulaadset võimalust käest.
Isegi kui laiapõhjalised maavarauuringud näitavad nende ressursside kasutamise võimalikkust, ei pakuks see Ida-Virumaa tööturule ja majandusele kohest leevendust. Aga isegi teadmine, et umbes kümne aasta pärast luuakse nii ja nii palju uusi hästi makstud töökohti, käivitub see ja see tööstusettevõte ning kohapeal väärindatud maavara abil suureneb riigi eksport nii ja nii palju, pakub kohalikule inimesele ilmselt rohkem kui praegune teadmatus oma tuleviku suhtes.