Eestil on pagulaste küsimuses väga vähe kogemusi. Meie immigratsioonipoliitika on konservatiivsem kui Lääne-Euroopa riikides, ent sama hästi võib ka öelda, et see on olnud seni üsna olematu. Asüüliteemadega pole lihtsalt aja jooksul riigi tasandil piisavalt tegeletud, see on jätnud õigusruumi auke, puudub pretsedente loov kohtupraktika ning isegi elementaarsete argiasjade korraldamine kulgeb üle kivide ja kändude.
Ajal, mil Euroopa Liidu liikmesriigid maadlevad rändekriisi tõttu raskete probleemidega, maksab niisugune kogenematus valusalt kätte. Anname küll poliitilisi lubadusi ja tahame võtta kohustusi, aga nende realiseerimine osutub pähkliks. Olgem ausad, haritud edumeelseid Süüria arstide horde pole meile kuskilt näha, küll aga hämara taustaga inimesi, keda me ise siia ei taha. Ning veel enam leidub neid, kes ei taha tulla ühte kaugesse ja tundmatusse maanurka.
Vaos elava Albaania perekonna tänases lehes lahti kirjutatud lugu asetab meid riigina seetõttu üksjagu veidrasse valgusesse. Meil on pagulastega seotud ridamisi kartusi ja paljud neist on õigustatud. Me kardame, et nad ei sulandu ühiskonda. Et nad ei õpi keelt. Et nad ei taha teha tööd, vaid loodavad üksnes toetustele. Et nad toovad kaasa meile võõra kultuuri ega luba ka oma lastel teistmoodi käituda ja kasvada.
Antud näite puhul ei pea ükski eeltoodud hirmutegur paika. Juba mitu aastat Eestis elaval pereisal on töö, lapsed õpivad ja saavad juba meie keelekeskkonnas toime. Ning mis peaasi: soov assimileeruda võõrasse kogukonda oli sisuliselt üks kolimise põhjusi!
Ometi ei taha me sellele perele rahvusvahelist kaitset pakkuda. Politsei- ja piirivalveametit (PPA) ei rahulda keeleoskus ega soov Eestis elada – need pole argumendid maailmas, kus maksab vaid regulatiivne norm. Mitte et normid ja taustauuringud poleks tähtsad. Aga kui inimesed muutuvad kiretuteks numbriteks kujuteldavas tabelis, on see väga kurb. Eesti on õigusriik ja kohtuvõim on juba kahes astmes varjupaigataotluse uut menetlemist nõudnud, kuid seni on PPA ei öelnud.
Kohtuotsustest selgub, et me püüame ülimalt täpselt joonlaua ja apteegikaaluga mõõta, kui tagakiusatu üks mees oma kodumaal ikkagi on, ning otsime seega võimalust teda tõrjuda, selmet omaks võtta kedagi, kes tahab olla oma.
Just niisugused üksikjuhtumid annavad tihtipeale põhjust üldistusteks. Uhkeldame alatasa oma rahvusvahelise paipoisistaatusega – kui lõimitud ja korrektne riik me oleme. Kahetsusväärselt paistab kõnealusest kaasusest välja hoopis väikese ebasõbraliku bürokraatliku riigi kuvand.
Kuid Eesti ei ole ju päriselt selline! Miks me siis end selliseks teeme?