Üks põhjustest on mõistetav. Ajalooliselt jõudsid eestlased oma riigini just kultuurilise arengu ja eneseteadvuse kaudu. Riik on kodanike ühendus. Igal kodanikul on kas või juba emakeele, päritolu, usutunnistuse näol oma kultuuriline identiteet. Ühtede kultuuriline identiteet võib kattuda kodanikuidentiteediga, nagu etnilistel eestlastel see kattub, teistel aga mitte. Põhiseaduse preambul tagab eesti kultuurile Eesti Vabariigis tuumkultuuri staatuse. Ja mitte ainult preambul, vaid ka eesti keel riigikeelena kuulub selle juurde, nagu sümboolikagi. Nii osaleb kultuur riigi identiteediloomes, laiemalt võttes riigiteadvuses. Seesugust osalust näeme paljude riikide puhul.
«Multikultuursuse» politiseeritus ei ole probleem mitte ainult Eestis. Küllap mäletatakse Saksa kantsleri Angela Merkeli kuulsaks saanud tõdemust aastast 2010: «Multikulti ist absolut gescheitert.» («Multikulti on täielikult nurjunud.») See käis seal maal praktiseeritud integratsioonipoliitika kohta, mille tulemusena pidi 1950.–1960. aastatel Lääne-Saksamaale mitme migratsioonilaine järel saabunud «külalistööjõu» lõimumisel kujunema Saksa ühiskonnast eeskujulik «multikulti ühiskond». Midagi niisugust polnud aga juhtunud. Vastupidi, täheldatav on hoopis eri keele- ja kultuuriliste (resp religioossete) kogukondade getostumine isegi siis, kui saksakeelsus emakeele kõrval omaks võetud. See asjaolu andis Baierimaa toonasele peaministrile Horst Seehoferile põhjuse selgitada, millisena tuleks tegelikult mõista integratsiooni Saksamaal, mida tema meelest pole suudetud järgida: «Integratsioon pole mitte kõrvuti-, vaid kooselu meie põhiseaduse väärtussüsteemi ja juhtiva saksa kultuuri ühisel alusel, mis on lähtunud kristlik-judaistlikest juurtest, kristlusest, humanismist ja valgustusest.» Saksamaad ja kogu Euroopa Liitu tabanud uue massimigratsiooni taustal pole kahtlust, et integratsiooni asemel tuleb tegemist teha hoopis kultuurikonfliktidega.
