Nii nagu «integratsiooni» mõistest kujunes Eesti avalikkuses aastate eest otsekui punane rätik härjale, mistõttu viimasel ajal on asendatud see eufemismiga «lõimumine», nii kiputakse ideoloogilis-poliitiliste võitluste keerisesse kaasa haarama ka «multikultuursust».
Tellijale
Rein Veidemann: üksainus eesti kultuur ja selle kontsentrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks põhjustest on mõistetav. Ajalooliselt jõudsid eestlased oma riigini just kultuurilise arengu ja eneseteadvuse kaudu. Riik on kodanike ühendus. Igal kodanikul on kas või juba emakeele, päritolu, usutunnistuse näol oma kultuuriline identiteet. Ühtede kultuuriline identiteet võib kattuda kodanikuidentiteediga, nagu etnilistel eestlastel see kattub, teistel aga mitte. Põhiseaduse preambul tagab eesti kultuurile Eesti Vabariigis tuumkultuuri staatuse. Ja mitte ainult preambul, vaid ka eesti keel riigikeelena kuulub selle juurde, nagu sümboolikagi. Nii osaleb kultuur riigi identiteediloomes, laiemalt võttes riigiteadvuses. Seesugust osalust näeme paljude riikide puhul.