Mari Tammar

FOTO: Sander Ilvest

«Kaasamise mõtted peavad olema julged, mitte keskenduma ainult Tallinnale või Tartule, vaid lendama julgelt Kihnu ja Ruhnuni välja,» kirjutab Eesti korvpalliliidu juhtkond oma uue aasta plaanidest. Kui kõrvale jätta meie soome-ugri suusageen ja loodusrahva jooksuinstinkt, võiks meie rahvussport tõepoolest olla korvpall, mis kõrvuti Kihnu kördi ja rukkileivaga saab osaks meie identiteedist, kirjutab Mari Tammar.

Tellijale

Et see ka nii võiks minna, pole sugugi ebatõenäoline. Kogen omal nahal Raplas, kuidas üks 5000 elanikuga väike linn pöörab ühtäkki korvpalli usku. Mul isiklikult on pikkust ainult 155 cm, aga kvalifitseerun meeskonda kõva häälega – on ju fänn kuues mees platsil. Eesti meistriliigat mängib Rapla 2010. aastast ja möödunud kevad tõi kauaoodatud pronksi. Sellist pidu, mis siis Raplas lahti läks, polnud minu silmad veel näinud. Ent see ei ole pelgalt Raplamaa lugu, see on osa taassünnist, mida kogu Eesti korvpall läbi teeb.

Mängu ajalugu Eestis loetakse 1920. aastast, mil Tallinnas alustati regulaarseid treeninguid, ent esimest korda hakati proovima juba 1916. Sestap on meie korvpall tinglikult 100 aastat vana. Meeskonnamänguna on korvpall läbi oma ajaloo leidnud rohkelt järgijaid ja publikut ning seda juba esimese vabariigi ajal, mil ehitati üles tugev süsteem ja jõuti rahvusvahelise tunnustuseni. Sellest ajast pärineb ka igihaljas Tartu-Tallinna rivaliteet. Sealt edasi pandi juba Nõukogude Liidu tippu ja kõrgemale.