Mariann Rikka, Sandra Vokk: kohustus elada tões ja õigus elada inimväärikalt

Auschwitzi koonduslaagri värav. Foto: SCANPIX

Hitler, Stalin, punased khmeerid, Kim Jong Un, Mussolini, Saddam Hussein või Bashar al Assad - kõik väitsid või väidavad end tegutsevat oma riigi ja inimeste huvides. Indiviididena oleme aga kõik vastutavad, et valele ja vägivallale toetuvad ideoloogiad võimule ei pääseks, kirjutavad Sihtasutuse Unitas tegevjuht Sandra Vokk ja õigusteaduse ja inimõiguste magister Mariann Rikka.

Inimese püüdlus heaolu poole on loomulik ja selle saavutamine üksikisiku puhul kahtlemata võimalik. Katsed oma nägemust heaolust teistele peale sundida või seda teatud inimrühmade kõrvaldamisele suunatud manipulatsiooni ja terroriga saavutada on aga määratud läbi kukkuma.

Natsismi ja kommunismi üks ühisosa oli vastasseis lääne demokraatiale, mida mõlemad pidasid mandunud ja pehmeks süsteemiks, mis ei suuda peatada maailma allakäiku. Sõja ja majanduskriisi laineharjal lubasid mõlemad ideoloogiad koheseid muutusi. Võimu tagamiseks loodi nii ühiskonnasisesed kui -välised vaenlased. Oskuslikud propagandamasinad ja vastavalt kujundatud haridussüsteem maalisid vaenlasepildi inimestest, kellega seni kõrvuti elati ja igapäevaselt suheldi. 

Nõukogude võimu puhul oli täiusliku rahva täiuslikuks liikmeks nõukogude inimene - homo soveticus. Kaastundel nn rahvavaenlaste suhtes ei saanud olla homo soveticuse väärtussüsteemis kohta - ta mõistis, et nõukogude võim on karm, aga õiglane, ning et helgema tuleviku saavutamiseks tuleb siidkindad käest võtta. Nii jäid nn rahvavaenlased, kas vaikival või häälekal kaaskodanike heakskiidul järk-järgult ilma õigusest inimväärikusele või lausa inimeseks olemisele. Inimsusevastastest kuritegudest, kui neid varjata ei õnnestunud, vormiti propagandas vahendid, mis pühitsesid õilsat eesmärki.

Neis ühiskondades kaotasid inimeste õigused, üldinimlikud väärtused ning tõene avalik informatsioon oma tähenduse. Kadusid iseseisvad algatused ja kriitilised mõtted. Tõe käsitus asendus võimu käsitusega, reaalsus propagandistliku irreaalsusega.

Sarnaseid tendentse võib täheldada ka tänastes vabades demokraatlikes ühiskondades. Lääneriikides koguvad populaarsust äärmuslikud poliitikud, kes isamaalisuse ja põhimõttekindluse egiidi all oskuslikult pseudoprobleeme luues ning lahendades rajavad oma võimu ühiskonna lõhestamisele. Põgenikekriisi puudutavad kommentaariumid kihavad mõistusevastaselt üldistavast vaenlase kuju loomest ja tema vastu viha õhutamisest. Tegelikuks kannatajaks on taas inimkond ja inimlikkus. Kas on võimalik vältida ajaloo kordumist?

Sisemine moraalne kompass ja julgus erineda

Tagantjärele teame, et ideaalühiskondade ehitajad ei teeninud - retoorikale vaatamata - üldsuse, inimeste ja helge tuleviku, vaid üksnes oma võimu ja haiglaste ambitsioonide teostamise eesmärke. Keerulisem on mõista, miks ja kuidas sellised režiimid tekkida said, miks rahvas toetas (osaliselt lõpuni) bolševikke või Hitlerit. Just see mõistmine on aga vajalik inimvaenulike režiimide (taas)tekkimise vältimiseks.

Nõukogude ja natsionaalsotsialistide maailmavaadete kinnistamises oli oluline osa haridussüsteemi ümberkujundamisel, teisitimõtlejate represseerimisel, haritlaste ja ühiskonna mõtleva osa allasurumisel või hävitamisel. Heaolu või mingi positsiooni saavutamiseks polnud tingimata vaja võimekust ega intelligentsust, otsustavaks sai eelkõige see, kui kuulekas oldi võimule. Nii tekkisid kummalegi süsteemile kaitsjad, kes olid selle säilimisest isiklikult huvitatud.

Ent nii natside kui nõukogude süsteemis oli ka neid, kes säilitasid inimlikkuse, kriitilise meele ja kaine mõistuse. Nende tegutsemine nõudis julgust ja meelekindlust, kuid ennekõike tugevalt juurdunud inimlikke väärtusi. Sarnaselt koolikiusamisega nõuab enamusele vastuastumine julgust erineda seltskonnas, kus enamus on kujundanud ühise seisukoha, et nende inimvaenulik käitumine kellegi suhtes on tema erinevuse tõttu põhjendatud ja õigustatud. See, et enamusele vastu astujad on vähemuses, on inimlik. Paradoksaalselt ka juhul, kui enamus on ebainimlik.

Kui ühiskonnas kehtivast ebainimlikust tõest, kunstlikult loodud irreaalsusest on aga saanud reaalsus, siis enamus ei taju enam oma käitumist ebainimlikuna. Normaalsus on siis kujunenud selliseks, et inimlikkus ei ole enam selle osa. Paljud natside toetajad arvasid end tegutsevat inimkonna huvides, ainult et arusaam inimkonna huvidest ja inimsusest oli väärastunud. Propaganda ja järkjärgulise ühiskondlike normide muutmise tulemusel kinnistus paljudes ettekujutus, et juudid ei olegi päriselt inimesed. Sellest tulenevalt kiideti heaks algul nende ühiskonnast eraldamine ja lõpuks ka õõvastav niinimetatud lõplik lahendus.

Mustval(g)ed vastused keerulistele inimlikele probleemidele

Tänagi võime täheldada, kuidas kasvav hulk inimesi elab tõe asemel tegelikkusest järjest enam irduvas irreaalsuses. Ajendatuna püüust klikke koguda, avaldatakse meedias tihti intrigeerivat, kuid eksitavat või lahmivat, faktidega vähe puutumust omavat infot. Meedia tarbijad usuvad ja levitavad seda infot ilma enese- või allikakriitikata - emotsionaalselt haaravates piltides, videotes ning lihtsaid ja ainsaid tõdesid pakkuvate poliitikute kõnedes usutakse olevat rohkem tõde kui tunnustatud eksperdi artiklis, rahvusvahelise organisatsiooni statistikas ja analüüsides, valitsuse esitatud andmetes või riigi politseiameti esitatud teabes.

Täheldame, kuidas kollektiivne süü omistatakse inimesele tema rahvus-, kultuuri- või usupõhise tunnuse, mitte tema tegude põhjal. Ajalugu on näidanud, et säärane demoniseeriv üldistamine võib varem või hiljem viia nende inimeste ühiskonnast eraldamise ning nendevastase vaimse või füüsilise vägivalla õigustamiseni. Levinud arvamus, et teatud piirkondadest pärit või teatud usutunnistusega inimesed on teistest vähem väärt vägivalla ja tagakiusamise eest kaitset saama, on ohumärk. Inimelule ja inimväärikusele kleebitakse sellega silt, mis ei sõltu seda kandva inimese tegudest, sõnadest ega väärtushinnangutest, mida ta nende kaudu väljendab. Nõnda määratakse inimese väärtus talle otsagi vaatamata, uskudes, et (arvatava) rahvus- või usukaaslase tegu annab tema üle kohtumõistmiseks piisava aluse.

Globaalsete probleemide ning nende lahenduste mustvalge käsitlemine ei võimalda ka Eesti kodanikuühiskonnal kaalutletult ja kainelt asjast rääkida – sellest, millised on tegelikud Eestit puudutavad ohud ja võimalused, mis oleks meie riigile kõige mõistlikum ja kasulikum käitumine või kuidas parimal viisil tagada Eesti ühtsus. Äärmuslikud poliitikud aga manipuleerivad tekkinud hirmude ja tunnetega.

David Vseviov on oma hiljutises intervjuus väljendanud hämmeldust selle üle, kuidas on võimalik, et inimeste selline lollitamine läbi ajaloo ikka ja alati õnnestunud on. Öeldakse, et ajad muutuvad, kuid inimloomus jääb samaks. Nii on üsna loomulik, et keerulistes sotsiaalmajanduslikes oludes otsitakse lihtsaid põhjendusi ja lahendusi, sest inimene soovib lootust ja lubadust paremale tulevikule. Teist süüdistada on alati lihtsam kui ühiskonnana või üksikisikuna peeglisse vaadata ja oma senist käitumist muuta. Reaalsus on keerulisem ja mitmetahulisem kui kunstlikult polaarne irreaalsus oma kangelas- ja vaenlase kujudega. Kuuluvusvajaduse ja massipsühhoosi efekti kaasmõjul on vähemalt osaliselt seletatav, miks julmus ja rumalus nii mitmel korral inimlikkuse ja kaine mõistuse üle võidu on saavutanud.

Igaüks on meie kõigi saatuse sepp

Ajaloost teame, et ühiskonnas kehtiv tõde ja moraalsed põhimõtted on muutlikud. Hitler, Stalin, punased khmeerid, Kim Jong Un, Mussolini, Saddam Hussein või Bashar al Assad - kõik väitsid või väidavad end tegutsevat oma riigi ja inimeste huvides. Õnneks on ajalugu meile pärandanud teatud teeviidad, mis aitavad segastel aegadel kurssi hoida. Olgu valitsev poliitika kui tahes kaugel inimõigustest ja demokraatiast, legitiimsus, rahva toetus (kasvõi näiline) on ka inimvaenulike režiimide jaoks alati keskse tähtsusega. Paradoksaalsel kombel on tavainimene taolise režiimi suurim ohver ja samas selle tekke ja olemasolu suurim mõjutaja. Võib öelda, et ta isegi võimaldab niisuguse režiimi teostumist.

Ometi on inimesele omane ka kaastunne, empaatia, soov mõista ja püüdlus tõe väljaselgitamise poole. Just nende omaduste arendamine võib aidata meil mineviku vigade kordumist vältida. Václav Havel on öelnud, et normaalse demokraatliku kodanikuühiskonna liikme kohustus ja ülesanne on püüda elada tões ning tema õigus on elada väärikalt.

Ka juhul, kui vale näib tõena, ei tohi irreaalsusel lasta muutuda reaalsuseks. Selleks tuleb hoida oma sisemine kompass inimlikkuse kursil, säilitada kaine mõistus ja kriitiline mõtlemine. Ükski ideoloogia, kui tahes kõikehõlmav, ei saa olla ülevam inimelu pühadusest. Ühelgi parteil, liikumisel ega juhil ei saa olla õigust kellelegi peale suruda oma luulelist nägemust õnnest ja heaolust.

Indiviididena oleme kõik vastutavad, et valele ja vägivallale toetuvad ideoloogiad võimule ei pääseks. Selle võti on hariduses, kõrges teadlikkuses ning vaimses ja sotsiaalses turvalisuses - riigijuhtimises, mis viljeleb ja elab inimõiguste kultuuri, sest just seda rahvas nõuab.

---

Sihtasutus Unitas loodi 2008. aastal ning selle missiooniks on totalitarismist puudutatud ühiskondade sisemine ja omavaheline lepitus. SA Unitas keskendub totalitaarsete režiimide toime pandud süütegude uurimise lihtsustamisele ning valdkondlikule teavitus- ja haridustööle.