Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Luc Bussiere: milline liik muutuks Maal dominantseks, kui inimesed planeedilt kaoksid?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mahajäetud hooned | FOTO: Scanpix

Milline võiks olla postapokalüptiline tulevik, kui inimesed oleks pildilt kadunud? Küsimus on põhjendatud, sest inimesed kaovad tõenäoliselt enne, kui Päike muutub nn punaseks hiiglaseks ja hävitab kogu elu Maal, kirjutab Stirlingi Ülikooli lektor Luc Bussiere veebiväljaandes The Conversation.

Eeldusel, et me ei hävita kadudes ülejäänud elu Maal, võime oodata suuri muutusi, kui inimesed pole enam planeedi domineeriv liik. Seega, kui meil oleks võimalik vaadata, milline oleks maailm 50 miljonit aastat pärast inimkonna kadumist, siis mida näeksime? Kas siis oleks ahvide planeet? Või domineeriksid maailmas hoopis delfiinid, või rotid, või loimurid, või prussakad, või sead, või sipelgad?

See küsimus on inspireerinud paljusid spekulatsioone ja mitu kirjanikku on käinud välja erinevaid liike. Enne kui hakkame pakkumisi tegema, tuleks aga selgitada, mida mõtleme dominantse liigi all.

Jääme loomariigi juurde

Võiks vaielda, et praegu on meil õistaimede ajastu. Aga jääme arutluses siiski loomade juurde. Seda just praktilistel, mitte filosoofilistel kaalutlustel: võiks ka öelda, et maailmas on alati domineerinud bakterid, kuigi «mikroobide ajastu» lõppes 1,2 miljardit aastat tagasi. Seda mitte seetõttu, et bakterite levik oleks vähenenud, vaid kuna oma lühinägelikkuses paneme tavaliselt rohkem rõhku hulkraksetele organismidele, mis tekkisid hiljem.

Ümaruss. Foto: Scanpix | FOTO: GAETAN BORGONIE/NYT

Mõnel andmel on neli looma viiest ümarussid, seega nendest näidetest nähtub, et levik, rohkus ega mitmekesisus pole «dominantse» eluvormi nõudeks. Selle asemel sütitavad meie kujutlusvõimet suured ja karismaatilised organismid.

Vagurad pärivad Maa

Inimestele järgneva dominantse liigi nimetamisel kumab läbi teatav nartsissism, sest meil on kalduvus näha sellena oma lähedasi sugulasi. «Ahvide planeedis» kujutati ette, et meie lähimad primaatidest sugulased õpivad rääkima ja kohanevad meie tehnoloogiaga, kui neile piisavalt aega anda.

Mitteinimestest primaadid tõenäoliselt aga ei hakka Maal domineerima, sest ahvid surevad välja ilmselt enne meid. Me oleme juba praegu ainus hominiid, kes pole ohustatud või väljasuremisohus ja globaalne kriis, mis pühib meid planeedilt, ei anna ilmselt armu ka ülejäänud inimlastele. Kusjuures ükskõik milline inimeste väljasuremist põhjustav intsident saab olema kõige ohtlikum organismidele, mis jagavad meie põhilisi füsioloogilisi vajadusi.

Isegi kui inimkonna murrab maha globaalne pandeemia, mis mõjutab väga väheseid teisi imetajaid, siis hominiidid võivad suurima tõenäosusega nakatuda haigusesse, mis meid minema pühkis.

Kas aga mõni kaugem sugulane (primaat, imetaja vmt) võiks areneda mõistuse ja ühiskonna poolest inimeste sarnaseks? See tundub samuti ebatõenäoline. Kõikidest liikidest, mis on mingil ajaloohetkel Maal domineerinud, on inimesed ainulaadsed oma erakordse mõistuse ja käteosavuse poolest. Sellised tunnused pole üldse olulised loomade seas domineerimiseks, ega ole ka tõenäolised välja arenema. Evolutsioon soosib intelligentsust ainult juhul, kui see aitab paremini ellu jääda ja edukamalt paljuneda. On viga kujutada ette, et meie järglased on väga intelligentsed või sotsiaalsed olendid, või et nad oskavad rääkida või inimeste tehnoloogiaga kohaneda.

Šimpans. Foto: Scanpix | FOTO: STRINGER/REUTERS

Mida saame üldse spekuleerida dominantse liigi kohta, mis valitseb Maal 50 miljonit aastat pärast inimesi? Vastus on korraga nii mitterahuldav kui põnev: kuigi saame üpris kindlalt väita, et selleks pole rääkiv šimpans, pole meil aimugi, milline see välja näeb.

Maailma ajaloos on korduvalt aset leidnud massilisi väljasuremisi. Elu mitmekesistumine pärast iga sellist sündmust oli vägagi kiire ja uued liigid on ümbritsevaga kohanenud. Väikesed karihiirte moodi olendid, mis kriidiajastul dinosauruste jalge all jooksid, erinesid oluliselt koopakarudest, mastodonidest ja vaaladest, kes põlvnesid nendest uusaegkonnas. Samamoodi roomajad, kes elasid umbes 250 miljoni aasta eest üle Permi ajastu väljasuremise, mille käigus suri 90 protsenti mere- ja 70 protsenti maismaaliikidest, ei sarnanenud pterosaurustele, dinosaurustele, imetajatele ja lindudele, mis nendest põlvnesid.

Seega kuigi on võimalik, nagu paljud on spekuleerinud, et sipelgad võtavad Maa üle pärast meid, siis võime vaid fantaseerida, millised nende dominantsed sipelgatest järglased välja näevad.

Sipelgas. Foto: Scanpix | FOTO: Matthew Doogue/Caters News Agency
Tagasi üles