Marek Strandberg

FOTO: A.Peegel

«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,» on Marek Strandberg (45) leidnud ühes oma Postimehe artiklis. Neljapäeval meediat tasalülitava seaduse poolt üllatushäält andes mõjutas aga pööraste ideede generaatorina tuntud roheline poliitik Eestit keerama sinnapoole, kus massist eristuvad nurgad maha lõigatakse ja väljaütlemise asemel on ohutum suu pidada.


Strandberg pahandas hääletuse järel korduvalt küsijatega, kes tema motiive uurisid, sest seadus 656 võeti riigikogus vastu ju 51 poolthäälega, mitte üksnes tema häälega.

See on sulatõsi, kuid vaadakem siiski ka häälte jaotumist. Reformierakond hääletas nn allikakaitseseaduse poolt – ja see polnud mingi ootamatus. Nende justiitsminister Rein Lang oli seaduse algataja ja mootor. Tema peas olnud argumentidega seaduse vajadusest võib mitte nõustuda, ent vähemalt pole ta oma seisukohti eales varjanud.

IRLi saadikute kaasaminek Reformierakonnaga ei olnud ka vähemasti lõppfaasis üllatus. Diili traagelniidid võlakaitseseaduse asjus, mis tegelikult võlgnikke ei pruugi eriti aidata, on küll silmapaistvad, ent neid vaadates näeme lihtsalt Eesti poliitika argipäeva. Osaliselt tuleb IRLi teeneks lugeda ka seda, et võrreldes algse eriti hullu versiooniga võttis seadus siiski mõnes kohas ka mõistlikuma kuju.

Strandbergile ei saa aga antud juhul tunnustust avaldada ei järjepideva oma liini kaitsmise ega osaluse eest seaduseelnõu küsitavuste väljahööveldamises. Kui palju on väärt lubadus vajaduse korral parandusettepanekuid esitada peaks taipama iga poliitikaeluga kursis püsija.

Selleks pole vaja muud kui hoomata, mis juhtub Eestis võimu põhiliinist kõrval asuvate ettepanekutega. Juhtub isegi põhiliini järgivatega, mille esitaja pole piisavalt salongikõlblik.

Strandberg ja teised rahvasaadikud on vabad oma häält kasutama parima äranägemise järgi. Kuid ega ka poliitiku tegutsemismotiivide avaliku kahtluse alla seadmine pole – õnneks veel – Eestis keelatud. Eriti kui samm on äkiline, läheb risti vastu erakonna jõutud seisukohale ja isegi omaenda käitumisele kaks päeva varem.

Ma ei usu, et lõpphääletuse nupule vajutades ei taibanud riigikogus pragmaatilise tegutsejana tuntud mees, et satub oma häälega rambivalgusse. Ilma nii hinnalise hääleta oleks seadus 656 tagasi lükatud. Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.

Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks.

Strandberg on andekas karikaturist ja kunagine ajalehekirjastaja, keda mäletan Eesti Päevalehe algpäevil toimetuses ringi tuuseldamas ja päiseid visandamas. Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada.