/nginx/o/2015/12/10/4786061t1hb278.jpg)
Tagaveoga ja võimsa mootoriga autod on toredad. Mul neid olnud küll. Kui olin noor ja loll, siis arvasin, et olen jube lahe mees, kuid kruus asfaltteel, liigne enesekindlus, halvasti jalas olnud sandaalid ja ülearune gaasipedaali vajutamine põhjustas selle, et põrkasin teeserva pargitud rekale otsa, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Veokil polnud suuremat häda midagi, kuid minu autol oli stange ja esitiib puruks. Loomulikult olin väga õnnetu, ajasin auto kõrvalasuvate garaažide juurde, sõbrad olid varsti kohal ja asusid mind trööstima.
Üks sõpradest teadis, kus rekamees elab ja läksime talle teatama, et juhtus minu süül säherdune loll lugu ja ma maksan ta kriimu parandamise kinni, kui tal soov selline. Ent teda polnud kodus. Mõtlesime, et ootame, sest kui oled süüdi, siis tuleb ju asi ära klaarida ja pattu kahetseda. See juhtus Tabasalus, kus ma toona elasin.
Kogunesime mu auto juurde ja hakkasime arutama, kuidas seda parandada. Keegi tõi limpsi ja viina ning katsusime rõõmsat meelt säilitada. Trimpasime ja sõbrad ütlesid, et küll saab kõik korda ja ärgu ma ohkigu midagi. Pudel käis ringi ja optimism nakatas meid. Varsti aga saabus politsei.
Politseinik oli igati tore mees, ütles, et küll on kahju, et nii vinge auto katki läks, vabandas ja lisas, et ma pean promillitorusse puhuma.
Üks korrusmajas elav vanamutt helistas igaks juhuks politseisse, sest pidas seda vajalikuks. Küllap võis tal isegi õigus olla, sest kust tema pidi teadma, et ma ei sõitnud lapsi surnuks, vaid olin juhtunu pärast õnnetu ja tahtsin kõik korda ajada. Politseinik oli igati tore mees, ütles, et küll on kahju, et nii vinge auto katki läks, vabandas ja lisas, et ma pean promillitorusse puhuma.
Õnneks polnud mul veel seda va kuulsat kriminaalset joovet ehk 1,5 promilli, kuid politseinikuhärra teatas kahetsevalt, et ma olen ikka süüdi, sest pärast autoõnnetust ei tohi juua. Kuidas tema peab teadma, et ma polnud mõlkimise ajal joonud. See oli kuskil 1990. aastate lõpus, aga põhimõte sama, mis praegu.
Politseinik ütles, et läheme Wismari haiglasse, sest mu joove nii vähene ja mõõdame täppisalkomeetriga üle. Pidasime veel poe juures kinni ja ostsin saia ning jogurtit. Politseinik ütles, et ehk ma pääsen, aga temal sihuke vastik töö. Wismaris sai aga puhutud ja polnud kahtlustki, oli vist 0,8 promilli. Sealt sõitsime juba Rahumäele, kus mul võeti ära pooleks aastaks load ja määrati trahv.
Küll ma olin kurb. Ise ka loll, võinuks sündmuskohalt lahkuda ja hiljem uudisklassikat tsiteerides öelda, et mina olin paugu otsas, kui puu käis. Kui väärtegu sai vormistatud, oli juba hiline aeg ja avastasin, et mul pole raha kaasas ega saa koju minna. Politseinikud olid toredad mehed, ütlesid, et oodaku veidi, kui tuleb küllap tuleb sinnapoole väljakutse ja nad viskavad mu ära. Tuligi, pisut küll teise kanti, aga ütlesid, et viskavad mu ära. Panid vilkurid põlema ja sain koju kotile.
Hüppame ajas tänapäeva. Nüüd keegi Keskerakonda värvatud Kiviõli seltsimees Dmitri Dmitrijev riigikogust ajab suust välja sihukest muda, et isegi kägu kukuks puu otsast alla, kui seda kuuleks. Isegi ühe ajukääruga elusolend saab aru, et ta lihtsalt valetab. Ja populaarne liiklusjurist ning advokaat Indrek Sirk, kes hakkas kunagi hakkas Paulusest Sauluseks, ütles: «Kui isik on tõepoolest pärast autojuhtimise lõpetamist tarvitanud alkoholi, siis see alkoholi kogus, mis tema organismis tuvastatakse, ei saa talle kuidagi olla inkrimineeritav juhtimise ajal toime pandud rikkumisena.»
Advokaatide töö ongi tihtilugu «patsient» hea raha eest karistusest päästa, kuid pärast kaklust, vaid saunalina tagumiku ümber autoga kraavis olles, on ikka päris selge, et seda sooritust etanoolidopinguta ei sooritaks.
Liiklusseaduses seisab: «Liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras.»
Igal juhul tundub valetamine, vassimine ja hea advokaadi palkamine pragmaatiliselt targem tegu kui kõik ausalt agusihvkalikult ära rääkida. Kui hakkad rääkima aususest, südametunnistusest, armastusest, süütundest ja kahetsusest, siis tundub, et oled lihtsalt saamatu kapsapea.
Kes valetab ja varastab, see õnnelikult elab. Loll saab kirikuski peksa ja kõnealuse juhtumi puhul on ainus tore asi, et Siret Kotka pääses terve nahaga. Olgu savitaat talle armuline ja Dimitrijev saab viinajõmmidele heaks eeskujuks.
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.
/nginx/o/2016/05/06/5347371t1haf57.jpg)