Edward Lucase kolumn: Litvinenko raport seab Cameroni ette dilemma

Edward Lucas Foto: Peeter Langovits

Paariariikidega toimetulemine on lihtsaim, kui nad on nõrgad ja asuvad kaugel. Sootuks teine asi on sinu lävepakul asuv tuumarelvadega suurvõim, kellel on kalduvus mõrvu sooritada, kirjutab BNSi kolumnis ajakirjanik Edward Lucas.

See on Aleksandr Litvinenko mõrva juurdluse raporti valguses Briti peaministri David Cameroni ees seisev dilemma.

Endise KGB ohvitseri Litvinenko mürgitamine ei oleks suurt tähelepanu pälvinud, kui see oleks plaanipäraselt kulgenud. Poloonium on harvaesinev ja tavaliselt avastamatu mürk: see tapab alfakiirgusega, mida on võimalik mõõta vaid spetsiaalse varustusega.

Vene pagulasdissidentide väikses Londoni kogukonnas kõlas sõnum selgelt: teil on lubatud kodumaalt lahkuda, ent Kremli vastu propagandaoperatsioonide läbiviimise korral teid tapetakse.

Kiirgus seadis ohtu hulga inimesi

Ärevus valitses ka MI6 ridades. Härra Litvinenko sai välisluureteenistuselt igakuist tagasihoidlikku stipendiumi ekspertiisi eest kõrgetasemelise korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse kokkupuutealal. Luureagentuur viis oma Vauxhall Crossi peakorterist koos Hispaania luurega läbi ühisjuurdlust koodnimetusega Operatsioon Vespa Kremli seotuse suhtes Hispaanias tegutseva Vene organiseeritud kuritegevusega.

Siiski ei oleks salajase allika salapärane surm põhjustanud avalikku skandaali. See ei oleks viinud sidemete külmutamiseni Vene julgeolekuteenistusega (FSB) ja avaliku juurdluseni, mille tulemusel koostatud raport asetab Briti kodaniku tapmise eest Londoni kesklinnas süü ühemõtteliselt Vene riigile. Tapmine korraldati viisil, mis jättis lugematu arvu inimesi radioaktiivse kiirguse ohu kätte.

Võimudele andis aimu toimunust vaid viimase hetke sisetunne analüüsida härra Litvinenko uriini võimalike alfakiirguse jälgede leidmiseks.

Esialgne vastus 2006. aasta lõpus oli jõuline. Vene luureohvitserid saadeti Londonist välja. Kontaktid FSBga viidi miinimumini, muuhulgas näiteks Sotši taliolümpiaga seoses.

Seejärel üritas Suurbritannia tavapärase läbikäimise juurde tagasi pöörduda. Blairi-ajastu mesinädalad olid küll läbi, ent endistviisi oli väga ebapopulaarne rääkida Kremli ohjeldamisest, rääkimata sellele vastuseismisest.

Mõrva pisendati

Alustasin oma raamatu «Uus külm sõda» kirjutamist pärast Litvinenko mõrva. See leidis 2008. aastal ilmudes heakskiiduavaldusi Venemaa-vaatlejatest pistrikelt, eriti Ida-Euroopas. Londoni, Washingtoni, Berliini ja teiste pealinnade lipskond pidas raamatut paanikat külvavaks rumaluseks.

Tavaarusaama kohaselt oli Venemaa mõne puudusega kapitalistlik riik pluralistliku poliitiliste süsteemi, valimiste, kohtute ja institutsioonidega. Härra Putin oli ebameeldiv tegelane, ent tal oli õnnestunud tuua riiki stabiilsus ja taastada rahvuslik uhkus. Me saime temaga asju ajada – nii äris kui ka diplomaatias.

Sellised arvestused kaalusid kaugelt üles viha härra Litvinenko mõrva pärast. Ehkki meie julgeoleku- ja luureteenistused ei kahelnud Vene riigi otseses seotuses kogu asjaga, oli poliitikute jaoks mugavam vastupidist teeselda. Lisaks olid Kremli-armastajate kooril Londoni Citys, äriringkondades ja mujal omad põhjused mõrva pisendamiseks.

Nad aitasid levitada eksootilisi ja häirivaid vandenõuteooriaid, mis juhtumi ümber ringlesid. Räägiti, et härra Litvinenko ei ole mingi kangelane. Ta käis läbi kahtlaste isikutega ja sõltus rahaliselt nüüdseks surnud emigreerunud Vene oligarhist Boriss Berezovskist. Ta oli marginaalne tegelane – tüütus. Kui keegi ta maha lõi, kahju küll.

Marina Litvinenko ja tema poeg Anatoli on säilitanud kogu protsessi jooksul hämmastava väärikuse ja otsusekindluse. Mis iganes puudused tema abikaasal ka võisid olla, tegi ta imetlusväärse partii. Marinal õnnestus tänu advokaadibüroo Matrix Chambers advokaadile Ben Emmersonile, kes pakkus oma teenuseid tasuta, ületada paljud juriidilised tõkked, mille võimud täiemahulise juurdluse teele veeretasid.

Juhul kui midagi muud Sir Robert Oweni raportile ei järgne, on see vähemalt tunnustusavaldus alistamatule proua Litvinenkole ja tema lojaalsetele liitlastele.

Kuidas reageerib Downing Street?

Nüüd nõuab ta, et Suurbritannia reageeriks raportile karmide sanktsioonidega Venemaa vastu, ent siin ootab teda suure tõenäosusega pettumus. Downing Streeti ja välisministeeriumi ülekaalukas (ehkki ekslik) prioriteet on saavutada Venemaa toetus Süüria küsimuses. Londonis, Washingtonis ja teistes Lääne pealinnades usutakse, et vaid Kreml suudab aidata tuua Assadi režiimi Damaskuses läbirääkimistelaua taha.

Venemaa teab seda ja kasutab tapatalguid Süürias rahvuslike tunnete õhutamiseks kodus ning diplomaatilisteks pahandusteks välismaal. Ta teeskleb järeleandmiste saavutamise lootuses potentsiaalset partnerit. Tegelikult on Kremli sidemed mõrvarliku Süüria juhtkonnaga sõja peamine põhjus, mitte potentsiaalne lahendus.

Õigluse huvides tuleb öelda, et Suurbritannia poliitika Venemaa suhtes on viimastel aastatel tublisti muutunud. Me oleme tugevalt toetanud NATO jõulisemat hoiakut Ida-Euroopa haavatavate eesliiniriikide kaitsmisel. Suurbritannia saadab 1000 sõdurit Poola (ka seetõttu, et Cameron tahab Poola toetust läbirääkimistel Euroopa Liiduga). London on hoogustanud eraldi ja koos liitlastega jõupingutusi Vene spioonide tabamiseks. Ta on astumas hilinenud, ent kiiduväärseid samme Vene propagandarünnakute tõrjumiseks Läänes.

Theresa May tegi möödunud neljapäeval alamkojas karmilt kõlanud avalduse, teatades juurdluse poolt mõrva toimepanijateks nimetatud Dmitri Kovtuni ja Andrei Lugovoi varade külmutamisest.

Siiski ei tundu tõenäoline, et neil kahel leiduks Briti finantssüsteemis varasid. Nad võivad olla kaabakad, aga nad ei ole rumalad.

Ühendkuningriik saadab ohtlikke sõnumeid

Palju tõhusam oleks uurida läbi City tänavate voolavat Vene musta raha voogu. Briti pangad, õigusfirmad, audiitorid ja teised on käitunud Venemaaga asju ajades jultunud, häbitu ahnusega.

Meie kõige tähtsam firma British Petroleum on voodis Rosneftiga, mis on halvasti maskeeritud Vene riigi käepikendus. Firma rikkused põhinevad vargusel. Rosneft omandas Vene kunagise suurima naftafirma Jukos kõige hinnalisemad varad lavastatud oksjoniga.

Kui Jukose asutaja Mihhail Hodorkovski süüdistas härra Putinit avalikult korruptsioonis, oli firma hukule määratud. Naftamagnaat pandi vangi ja tema firma viidi mitme rahandusalase näidisprotsessi tulemusel pankrotti. Rosneft korjas sandikopikate eest üles selle riismed.

Londoni City ei näinud sellest hoolimata midagi väära Rosneftile loa andmises kanda oma aktsiad börsinimekirja 2006. aastal, vaid mõni nädal enne Litvinenko mõrvamist. See oleks samaväärne välismaalastele loa andmisega müüa Londoni tänavatel varastatud omandit. Politsei kutsumise asemel võtsid meie rahandustegelased järjekorda, et oma osa nõuda.

Selline käitumine ei korrumpeeri ainult meie süsteemi, vaid saadab kohutava sõnumi ka Venemaale. See tekitab Vene juhtkonnas tunde, et meie süsteem ei ole nende omast olemuslikult erinev. Valitseb raha võim ja jõud tekitab õiguse. Me ainult varjame seda paremini ohtra jutuga demokraatiast ja õigusriigist.

Sir Robert Owen kehastab oma muljetavaldava intellekti ja juurdluse raames sündmuste oskusliku rekonstrueerimisega Briti süsteemi tõelist tugevust. Ta on koostanud veatu raporti: selge, tasakaalukas ja veenev. Selle hävitav, ümberlükkamatu järeldus riiklikult toetatud mõrvast on meie valitsuse jaoks piinlik. Ei ole võimalik ette kujutada midagi sarnast Venemaal juhtumas.

Kohtu ausus võib paista kesise lohutusena, kui Briti poliitiline juhtkond puikleb kõrvale vastusammudest jahmatavale, jultunud kuriteole riigilt, mis usub ilmselt õigustatult, et pääseb mõrva sooritanuna puhtalt.

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.