Vello Salo: unustatud verine esmaspäev

Foto: Gori

Pirita kloostri vaimulik Vello Salo tõdeb, et eestikeelsetes teatme­teostes pole tänaseni üksmeelt, mis 1. detsembril 1924 täpselt juhtus – sestap pakub ta omalt poolt välja artikli sõnastuse.

Meie rohkete ajaloo-pildiraamatute hulgas puudub «Tallinna veresaun» – olgugi et 1. detsembrist 1924 hakkavad juba mööda saama need kolm põlvkonda, mida ajaloolased vajaliku distantsi saavutamiseks vajavat.

Piisavalt aega sellekski, et Vene suursaadik võiks tolle sündmuse asjus arhiive avada – esialgu pole meil aga Vene okupatsiooni ajal laialt levitatud «töörahva ülestõusu» kirjeldustele mingit korralikku raamatut kõrvale seada.

Isegi 1925. aastal ilmunud ja 1993 taastrükitud miniülevaade pole saadaval (usin otsija leiab küll DEA andmebaasist kätte «Vaba eestlase» kordustrüki aastast 1982). Ent mis hullem: selgust ei too meie teatmeteosedki. Neid võrreldes kerkib keelele küsimus: mis juhtus tegelikult 1. detsembril 1924? Kõrvale veel teinegi: kas praegu on meil käimas mingi entsüklopedistide «detsembriputš» keelemeeste vastu?

Muidugi puudutab asi ainult meid, eestlasi: Euroopa ajaloo seisukohast ei juhtunud Tallinnas midagi nimetamisväärset. «Encyclopedia Britannica» mainib meie «mässu» kolme sõnaga: abortive coup, insignificant (ingl nurjunud riigipööre, tähtsusetu).

Tallinnas on «täitsa igav kohe», kommenteeris üks ETV türklasest kaameramees. «Ainus arvestatav mäsu oli teil mulluse pronksöö ajal. Meil Türgis on sellised möllud kord nädalas.» (PM, 15.11.2008)

Kui nüüd siiski võrrelda: nn pronks­ööl kaotas elu üksainus, ent 1924. aasta detsembrihommikul 37 meest. Pronksöö «mäsu» korraldajat pole tänini kätte saadud, detsembriveretöö korraldamise kuulutas kohe omaks EKP.

Mis aga praegu – aastakest 85 hiljem – silma torkab: meie entsüklopeediad pole siiani ühel meelel isegi sündmuse nime asjus. Huvitav, milleks praegu ilmuv «TEA entsüklopeedia»
1. detsembri ristib? Üks aps on seal juba kirjas: Jaan Anvelt olevat olnud «putši üldjuht». Kas «Eesti entsüklopeedia» (12. köide, artikkel «esimese detsembri putš») ja «Väikese entsüklopeedia» (2006) eeskujul, mis kasutavad sama terminit?

«Eesti keele seletav sõnaraamat» ütleb: putš – vandeseltslaste avantüürlik riigipööre v. riigipöördekatse. Võib ju vaielda, kas 1. detsembri rünnaku korraldajaks oli NSV Liit, Punaarmee, Komintern või EKP – ent ühtki neist ei saa vandeseltsiks nimetada.

Kuna lööksalkade juhina toimis Punaarmee peastaabis teeniv ohvitser Karl Rimm, oleks põhjust rääkida interventsioonikatsest (interventsioon, ühe või mitme riigi (vägivaldne) sekkumine teise riigi siseasjadesse).

Või siis ka Kominterni järjekordsest relvastatud katsest maailmarevolutsiooni eskaleerimiseks (EKSS: eskalatsioon, tegevuse järkjärguline laiendamine ja intensiivistamine). Kas entsüklopedistide putšikatse ehk vandenõu seletava sõnaraamatu koostajate vastu?

Jäägu ajaloolaste asjaks, kas nad tahavad keeleteadlastega rinda pista või mitte – teatmeteose kasutajatel on õigus nõuda pädevat teavet: mis tegelikult juhtus, kes ja miks tegi. Ja siin valitseb esialgu segadus ka muu kui vaid nime osas.

Nii pajatas «Eesti entsüklopeedia» 2003. aastal, et «osales vähem kui 300 lööksalklast», kolm aastat hiljem väitis «Väike entsüklopeedia», et «ründas umbes 350 võitlussalklast». Vikipeedia annab umbes 200. Olgugi et EKP propagandateos «Vabaduse koidikul» (1964) loetles ainult 155 nime. Milleks vaenlasi juurde luuletada?

Kui nüüd küsida, mida me tegelikult 1. detsembril juhtunust teame, tuleb meil kõigepealt meelde tuletada 1924. aastal valitsenud olukorda nii Eestis kui Nõukogude Venemaal.
Verinoore vabariigi majanduslik olukord – Vabadussõja lõpust oli möödunud vaevalt neli aastakest – polnud kiita.

Kommuniste ja muid rahulolematuid oli Eestis palju. Eesti kommunistid olid alles äsja kaotanud sõja (meie Vabadus-, nende «kodusõja»), kuid mitte võidulootust. Tuhanded olid pagenud Venemaale ja haudusid seal uusi sõjaplaane.

Küllap oli nende hulgas ka idealiste, kes soovisid näha tõelist töörahva valitsust – nimetagu 1952. aastal ENSVs trükitud ajalooõpik pealegi 1. detsembri ebaõnnestumise põhjuseks seda, «et EKP keskkomiteesse oli pugenud maskeeritud äraandja Jaan Anvelt, kes teadlikult ignoreeris marksistlik-leninlikku õpetust sõjariistus ülestõusust».

Tegelikult oli äsjane Eesti Töörahva Kommuuni juht Anvelt täiesti «õigeusklik bolševik» ja tema plaan sobis hästi Nõukogude Liidu tollasesse maailmarevolutsiooni-kavasse: Komintern «võttis asja omaks» ja hakkas järjekordset «töörahva ülestõusu» igati toetama. Suurte summadega.

On põhjust tänada 1. detsembrit uurinud parteiajaloolasi paljude üksikasjade avalikustamise eest. Muidugi ei tohtinud nad esitada küsimust, mitu «ülestõusnut» olid Nõukogude Liidu palgalised, ent teadaoleva põhjal pidi neid olema vähemalt 90. Eestis sündinud, kuid Nõukogude Liidu kodanikud, näib.

Kas üle poolte relvaga tänavale läinud meestest?

See küsimus – ja nii mõnigi muu – vääriks lähemat uurimist, ent juba kindlasti teadaoleva põhjal peaks eestikeelne teatmeteos sisaldama miinimumina järgnevat:
1. detsember, relvastatud riigipöördekatse Eesti liitmiseks Nõukogude Liiduga 1. XII 1924, mis pidi haarama mitut linna, ent piirdus varahommikuse tulevahetusega Tallinnas ega häirinud sealgi tavalise tööpäeva kulgu.

Veretöö, milles sai surma 37 isikut, viis läbi EKP. Partei keelustati ja kadus Eesti avalikult poliitiliselt areenilt kuni Nõukogude okupatsioonini, mis tegi 1. detsembrist «töörahva ülestõusu» müüdi.

1. detsember oli üks Kominterni korraldatud relvaoperatsioonidest maailmarevolutsiooni eskaleerimiseks (nt Gruusias 1921, Saksamaal 1923, Bulgaarias ja Mongoolias 1924, Hiinas 1927). Interventsiooni teostamiseks Eestis loodi Moskvas 16. IX 1924 «Kominterni Eesti sektsiooni sõjaline kolmik», millele lubati Punaarmee staabi «täielikku salajast toetust ja kaasabi».

Kolmikusse kuulusid Otto Rästas, Rudolf Vakmann ja sõjalise spetsialistina PA peastaabi ohvitser Harald Tummeltau. PAs teenis tollal palju eesti päritolu NLi kodanikke, kellest loodi interventsioonisalk. See pidi haarama võimu, kuulutama välja «töörahva valitsuse» ja kutsuma selle nimel appi riigipiiril ootavad PA üksused. Eestis värbas osalejaid Jaan Anvelt, kes sai selleks Kominternilt rohket rahalist toetust.

Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Karl Trakmann (PA peastaabi ohvitser) ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (end. PA brigaadikomandör) Tallinnas vahetult enne rünnaku algust, formeerisid Leningradist saadetud PA komandörid 14 lööksalka riigikogu, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, politseiasutuste, raudteejaamade ja peapostkontori hõivamiseks.

Ründajate staabiülema (PA peastaabi ohvitser Karl Rimm) aruande järgi allus talle 249 meest, relvastuseks 3 püstolkuulipildujat, 55 vintpüssi, u 150 püstolit ja 70 käsigranaati. Meestest oli NList saadetuid 40–50 (sh vähemalt 14 ohvitseri); NLi palgalistest Eestis (NLi saatkond, Dobroflot, Tsentrosojuz) osales 1. detsembri riigipöördekatses üle 40.

Venemaa KP poolt 29. novembril antud korraldus ettevalmistuste peatamiseks ilmselt Tallinna ei jõudnud ja nii läks 1. detsembril kell 5.15 Punaarmee komandöride juhatusel rünnakule u 160 meest (2 salka ei rünnanud). Tulevahetustes langes 9 korrakaitsjat ja 12 ründajat (kokku surmasid ründajad 25 isikut – sh une pealt 4 ohvitseri ja 4 kadetti, tänaval ühe ministri, ühe ohvitseri ja 6 tsivilisti). Tabati 10 punaarmeelast.

Interventide juhid (v.a peastaabi komissar Valter Klein, kes suri NLi Tallinna saatkonnas) ning hulk osalejaid pages NLi. 19. aprillil 1925 pidasid nad Leningradis aruandekonverentsi.
1. detsembri puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukati välikohtu otsusel 155 veresauna korraldamises osalenut; NL represseeris hiljem hulgaliselt nii intervente (sh Tummeltau, Anvelt, Rimm) kui ka korrakaitsjaid (Nõukogude okupatsiooni ajal 1941 Eestis, sh riigivanem Fr. Akel).