Teaduseetika puhul pole tegemist ainult kirjutatud reeglite või administratiivsete juhistega, vaid veel suurema hulga moraalsete põhimõtetega, mida teadlased oma tegevuses peavad järgima. Neid põhimõtteid pole küll kirja pandud, kuid see ei tähenda, et tegu oleks millegi ebaolulisega. Pigem vastupidi, nende kirjutamata seaduste järgimine kõigi osaliste poolt tagab teaduse funktsioneerimise.

Tänases lehes leiavad käsitlemist «teaduspublikatsioonide vabrikud» ning nende teenuste ostjad ja tarbijad. Juriidiliselt on kõik korrektne nii teadlase kui ka väljaandja seisukohalt, kuid vastuolu tekib just nimelt erialase eetikaga. Lisaks tekib küsimus, mis on sellise teadustegevuse väärtus.

Ameerika sotsioloog Robert K. Merton on sõnastanud teaduse neli moraalset põhiprintsiipi: kollektivism, universalism, isetus ja organiseeritud skeptitsism. «Isetus» tähendab lühidalt seletatuna seda, et teadlane ei tohi oma tööde publitseerimisel püüelda isiklikku kasu, vaid peab püüdlema rahulolu suunas, mis tekib teaduslike probleemide lahendamisel. Just haridus- ja karjääripettuse puhul on see teaduseetika printsiip kannatanud.

Teadus vajab oma mõõdupuid. Teadusbürokraatias on nendeks kujunenud publikatsioonide arv ning osalus teadusprojektides, mis põhimõtteliselt panevad paika teadlase väärtuse selles süsteemis. Eriti puudutab see sotsiaal- ja humanitaarteadusi, mille puhul on rakenduslikkus tagaplaanil. Teatud bürokraatlikele nõuetele vastamisest sõltub sageli inimeste töö, sissetulek ja karjäär. See on ka põhjus, miks teatav hulk inimesi on valmis oma erialal eksisteerivatest moraalsetest piiridest üle astuma või siis tegutsema piiri peal.

Seesugune pettus puudutab otseselt võrdlemisi väikest osa eesti teadlastest. Probleem on pigem selles, et teadlased ise, kõrgkoolid ja Eesti Teadusagentuur on juba pika aja vältel probleemide olemusest teadlikud, kuid on vastutust veeretanud pigem üksteisele.

Teadussüsteemis petturlusega võitlemisest peaksid eelkõige olema huvitatud tööandjad ja rahastajad. Kõik see on tarvilik, et tagada teadusmaailmas eksisteerivate kõrgete ideaalide järgimist kui ka seda, et kvaliteet tänu «lati alt läbipugejatele» ei langeks. Artiklite arvu ning sellega seotud näitajate hindamist ei tasu visata prügikasti. Küll aga peaks teadlasi ja õppejõude palkavatel asutustel ning muudel rahajagajatel olema tarkust, et nad ei palkaks inimest üksnes formaalsete näitajate järgi, vaid nad vaataksid, mis on olnud selle inimese töö sisu. Kui inimene on avaldanud kasvõi kümneid teadusartikleid, aga ainukene, kes neid tsiteerib, on ta ise või mõni ta lähisugulane, siis vast ei ole tegu eriti edukate ideedega.