T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nils Niitra: elu pärast haldusreformi

Nils Niitra
, reporter
Nils Niitra: elu pärast haldusreformi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kuidas peatada Eesti külade ja maaelu väljasuremine, küsib ajakirjanik Nils Niitra.

Minu Koosa kandis asuvast talust on Tartusse 35 kilomeetrit, olen läbinud seda distantsi 15 aasta jooksul tuhandeid kordi. Kallaste maantee pole transiitmaantee, seal sõidavad inimesed, kellel on asja Vara, Alatskivi, Pala valla või siis Kallaste linnakesega. Viimastel aastatel täheldan süvenemas huvitavat tendentsi – kui varem sõitis hommikul linna kaugelt rohkem autosid, kui neid vastu tuli, siis nüüd meenutavad maalesõitjate rongid juba kohati tipptunniaegset Tallinna-Tartu maanteed.

Miks peaks tartlased hommikul sõitma kuhugi väikevalda? Nad käivad maal tööl. Nende hulgas on vallaametnikke, päästeametnikke, kooliõpetajaid ja ettevõtete töötajaid. Selliste linnast maal käijate hulga kasv viitab asjaolule, et kohapeal pole enam piisavalt sobilikke ametnikke, õpetajatest maasoola ega oskustööjõudu. Sageli on neil vallas juured, aga seal elamisega nad end ei vaeva.

Üks kõige ohtlikumaid tendentse maaelu allakäigu juures ongi see, et ta on kaotanud oma terviklikkuse. Maal elavad kas inimesed, kellel on raha autoga linna vahet sõitmiseks, või siis need, kellel pole raha sellekski, et bussiga linna tööle sõita. Lisaks aina kahanev hulk inimesi, kes on võimelised ka kohapeal mingit lisandväärtust looma. Kohalik haritlaskond vananeb, nooremad käivad maal peaasjalikult magamas või suvel puhkamas. Pisut küüniliselt võiks isegi märkida, et ajude väljavool maalt on olnud märksa kiirem kui inimeste väljavool... Maagümnaasiumide sulgemine üksnes süvendab seda nukrat tendentsi, sellal kui peatne haldusreform kahandab kõrgharidusega spetsialisti jaoks võimalusi kohapeal tööd leida.

Et mitte niisama vinguda, teen valitsusele mõned täiesti konkreetsed ettepanekud. Esiteks olen veendunud, et haldusreformiga kaasneb järjekordne koolide, lasteaedade, raamatukogude ja muude kohaliku elu jaoks oluliste asutuste sulgemiste laine optimeerimise sildi all. Eks ole ju väikese kooli pidamisest odavam vedada lapsi bussiga suurvalla keskusesse. Selle vältimiseks soovitan riigikogul kehtestada seaduses minimaalne laste hulk, millest enamate lastega koolide-lasteaedade sulgemine on omavalitsustel keelatud. Sama võiks teha raamatukogudega nende lugejate hulga alusel.

Ja teiseks soovitan riigil astuda julge sammu, mis esiteks kahandaks linna vahet sõeluvate autode süsihappegaasi emissiooni – oluline seoses kliimaleppega –, ent kõige tähtsamana jätaks tuhandetele inimestele võimaluse maal edasi elada või isegi sinna kolida.

Maakondlik ühistransport peaks olema tasuta. Kui meie reaalsest elust kohati üsna võõrandunud poliitikud tahavad nüüd lõpuks teha ühe regionaalpoliitiliselt tõeliselt vajaliku sammu, siis on see parim võimalikest. Jah, algatuse autorsus kuulub Keskerakonnale, aga mis siis. Riigieelarve seediks investeeringu ära ja kasu oleks niikuinii kulust võrreldamatult suurem. Ärge arutage seda ideed kuhugi sahtlisse, vaid võtke kätte ja tehke ära!

Märksõnad
Tagasi üles