/nginx/o/2016/01/26/4905481t1hcfbe.jpg)
Viimati kirjutasin Venemaa huvidest Eestis. See lugu jätkab eelmist: kas Eestil endal on Venemaad üldse vaja? Või võib Eesti rahulikult ära elada ka ilma idanaabrita? Ma olen arutanud seda teemat nii asjatundjate, ajakirjanike kui kolleegidega. Nende seas oli nii eestlasi kui ka venelasi. Arvamused läksid lahku. Kuid erimeelsused ei kulgenud mitte rahvuslikku, vaid poliitilist pinda pidi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Esimene arvamus on kõige radikaalsem. Eestil on vaja lõimuda Venemaaga ja ütelda lahti Euroopa Liidust. Sellist arvamust võib kohata Keskerakonna pooldajate hulgas (elatanud eestlased, Edgar Savisaare jumaldajad) ja seda jagavad elatanud venelased, kel pole Eesti kodakondsust.
Nad väidavad, et Eesti on nõrga majandusega väikeriik. Eesti võim tunneb huvi ainult enda rikastumise vastu, Eestis õitseb korruptsioon, president ja valitsus on Ameerika marionetid. Venelaste õigusi kitsendatakse igakülgselt, lapsi sunnitakse vägisi õppima eesti keelt. Ainult tugev liider - Vladimir Putin - suudaks Eestis korra majja lüüa.
Teise arvamuse kohaselt on Eestil vaja tugevat liitu Venemaaga, aga tuleb jääda Euroopa Liitu. Seda pooldavad nooremad Keskerakonna poolehoidjad (Kadri Simsoni jumaldajad), mõned konservatiivse rahvaerakonna ja isegi IRLi liikmed.
Aktiivseid suhteid Venemaaga pooldavad ka paljud eesti ja vene ettevõtjad. Nende väitel on Eesti Euroopa Liidu koosseisus kaotanud rahvusliku identiteedi ja suveräänsuse. Eesti tõeline pealinn ei asu Tallinnas, vaid Brüsselis. Eurobürokraadid jagavad Eestile palukesi, dikteerivad kaupade ja teenuste hindu ning pidurdavad sel moel Eesti majanduse arengut. Selle arvamuse poolehoidjate kinnitusel on just Euroopa süüdi sidemete katkemises Venemaaga. Eesti vajab jõulist sõltumatut välispoliitikat. Eesti peab nõudma Euroopa Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist ja naasma Venemaa turule.
/nginx/o/2016/01/26/4905495t1hc34a.jpg)
Kolmanda arvamuse järgi on Eesti osa Euroopast, Venemaa aga võimalik majanduslik ja kaubanduslik partner. Aga sealjuures kujutab Venemaa potentsiaalset ohtu Eesti iseseisvusele ja suveräänsusele. Seda arvamust kohtab sagedamini Reformierakonna poolehoidjate ja mõningate sotsiaaldemokraatide seas.
Nad väidavad, et Eesti saab olla edukas ainult Euroopa Liidu koosseisus, sest ühisturg ning kaupade ja tööjõu vaba liikumine on majandusarengu peamised tingimused. Venemaa on hea variant investeeringute meelitamiseks Eesti majandusse ning Eesti äri laiendamiseks Venemaa piiriäärsetel aladel. Aga mitte selles elus! Eesti-Venemaa suhted on parem hoida minimaalsena, kuni Venemaa ajab agressiivset välispoliitikat ning keeldub tunnustamast ja omaks võtmast euroopalikke väärtusi.
Neljanda arvamuse kohaselt pole Eestile Venemaad mingil kujul ega moel vaja. Meie oleme omaette, Venemaa omaette. Seda arvamust toetavad Vabaerakonna poolehoidjad, noored eestlased ja venelased, kel on Eesti kodakondsus.
Nad väidavad, et Venemaa on asiaatlik riik, mida juhib diktaator. Venemaa sekkub pidevalt Eesti siseasjadesse, ässitab venelasi eestlaste vastu, püüab riigi majanduselu ära osta. Venemaa ekspordib Eestisse kurjategijaid ja ebastabiilsust. Seepärast on parem Venemaast eemale hoida.
Ma usun, et kõigil neil arvamustel on oma eluõigus. Elu kipub ikka olema märksa keerulisem igasugustest skeemidest ja rikkalikum kui meie parimgi fantaasia. Seepärast on päris raske valida välja ainuõige vastus küsimusele, kas Eestile on Venemaad vaja.
Suure geopoliitika seisukohalt ei ole kahtlustki, et Eestile on Venemaad vaja. Kui väikese Eesti külje all on suur, 140 miljoni elanikuga riik, siis lihtsalt ei saa selle riigi eest varjata end suure Euroopa müüri taha. Pealegi on Eestil ja Venemaal pikk ühine ajalugu ning eestlased ja venelased jagavad ühist soomeugrilaste geneetilist koodi.
Kena oleks muidugi kutsuda kõiki unustama vanu solvanguid ja elama tulevikus, mitte minevikus.
Loomulikult, meie maade suhete ajalugu on täis traagilisi ja dramaatilisi lehekülgi alates Jaroslav Targa sõjakäigust tšuudide alale XI sajandil ja lõpetades Balti riikide okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal. Aga selliseid naabrite keeruliste suhete näiteid leiab inimkonna ajaloos küllaga: tasub vaid meenutada USAd ja Mehhikot, Prantsusmaad ja Saksamaad, Jaapanit ja Hiinat.
Kena oleks muidugi kutsuda kõiki unustama vanu solvanguid ja elama tulevikus, mitte minevikus. Nii talitas näiteks Hiina liider Xi Jinping möödunud aastal ÜRO peaassambleel esinedes. Kuid keegi ei kuulanud teda! Venemaa ei andnud Ukrainale Krimmi tagasi ega toonud oma vägesid Donbassist välja. Ja ega Hiina isegi kiirusta Tiibetit Indiale andma. Ehk nagu ütles suur vene poetess Anna Ahmatova: «Nii nagu möödanikus ergab tulevik, nii tulevikus vaevu miilab minevik.» Seepärast võivad ajaloosündmused päris tugevasti raskendada riikide tänapäevaseid suhteid. Eriti kui riigid elavad oma suures minevikus, panemata tähelegi, et aeg on juba teine. Just nii on juhtunud Venemaaga. Suur maa valis endale tühise liidri.
Vladimir Putin põeb alaväärsuskompleksi ja püüab enesekindlust tugevdada teiste hävitamisega. Seepärast ei ole endised liiduvabariigid tema silmis täisväärtuslikud riigid, vaid kõigest geopoliitiliste mängude etturid. Putin kasutab Gruusia, Ukraina või Baltimaade otsest või kaudset ähvardamist vahendina, mille abil šantažeerida USAd ja Euroopat.
/nginx/o/2016/01/26/4905497t1h2cb0.jpg)
Tegelikult on Venemaa sõjavägi väga nõrk, mida näitab selgelt edutu sõjategevus Süürias. Kuid Putini režiimil jagub küllaga jõudu korraldada provokatsioone. Eestil on sellistes tingimustes väga raske pidada täisväärtuslikku dialoogi Venemaaga. Õigemini küll isikutega, kes täna juhivad Venemaad.
Lisaks peaksid need Eesti ärimehed, kes täna kannatavad sidemete katkemise tõttu Venemaaga, pidama meeles, et Venemaale investeerimine on äärmiselt riskantne ettevõtmine. Keegi ei keela finantseerida eraprojekte Pihkva oblastis ja Peterburis. Aga keegi ei anna ka garantiid, et see äri on hommegi alles ja ise ei jää sootuks püksata.
Nimelt kontrollivad tänapäeva Venemaal kogu ettevõtlust võimud ja jõustruktuurid. Varem kontrollisid Venemaa ärimaailma bandiidid, nüüd aga riigiametnikud. Ehkki paljud Venemaa ametiisikud ongi endised bandiidid. Näiteks Krimmi vabariigi juht Sergei Aksjonov, kes kuulus mitu aastat kuritegelikku rühmitusse ja kandis hüüdnime Goblin.
Seepärast on äri Venemaal, kaasa arvatud välismaine äri, ametnikele imearmas lüpsilehm. Kusjuures iga hetk võidakse see käest ära võtta. Kui aga ei võeta, vaid jäetakse alles, siis pannakse kaela sellised maksud, et kindel on ainult kestev kahjum.
Loomulikult on Venemaa lisaks kõigele üüratu kultuuriruum. Vene või Venemaa kultuur on olnud paljudele juba nõukogude ajal koolides ja kõrgkoolides õppinud eestlaste põlvkondadele vaimutoiduseks. Kuid tänaseks on see toidus nakatunud šovinismi ja väärastunud agressiivse «patriotismi» bakteritega.
Paljud Venemaa kirjanikud ja artistid on reetnud humanistlikud ideaalid ja püüavad ihust ja hingest pälvida Kremli kiitust. Nad ei teeni enam kunsti, vaid võimu. Võimu kritiseerivaid loomeinimesi tembeldatakse samal ajal reeturiteks ja rahvavaenlasteks. Sealjuures nimetab neid reeturiks ka inimene, kes on ise olnud terrorist - Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov. Niisugused on juba tänase Venemaa ühiskondlik-poliitilise tegelikkuse paradoksid.
Ma arvan, et Eesti ja Venemaa tänaste suhete alus peaks olema «mõistliku piisavuse» printsiip. Eestil pole vaja konflikte Venemaaga. Kuid aktiivne sõprus Venemaaga tähendaks praegu silmade sulgemist Venemaa võimu kuritegeliku iseloomu ees, mille tagantõhutamisel või otsesel osalusel kärbitakse poliitilist vabadust ja vähendatakse kodanike õigusi. Inimesi mürgitatakse Londonis polooniumiga, poliitilisi opositsionääre mõistetakse süüdi ja mõrvatakse Moskvas, liberaale nimetatakse reeturiteks ja viiendaks kolonniks, lastelt võetakse õigus leida välismaalasest kasuvanem, kogu maailmas õhutatakse sõjalisi konflikte.
Venemaaga on vaja sõbrustada ja seda tuleb kindlasti teha, tuleb arendada kaubanduslik-majanduslikke ja kultuurilisi sidemeid. Ainult et suur Venemaa ise peab tugevasti muutuma, et olla väärt väikese Eesti sõprust.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)