Paistab, et Euroopa aastaajad on muutumas ning põjusi võib otsida Atlandi ookeanist, kirjutavad veebiväljaandes The Conversation Southamptoni ülikooli okeanograafia ja kliimauuringute professor Robert Marsh ja Ühendkuningriigi riikliku okeanograafiakeskuse teadur Joël Hirschi.
Ükskõik, kas kasutada väljendeid äärmuslikud kliimatingmused või globaalsed veidrused, oleme olnud tunnistajateks nii mõnelegi üllatavale ja murettekitavale ilmastikunähtusele.
Paistab, et Euroopa aastaajad on muutumises, ent mitte kogu aeg ühesuguse rütmiga. Aastatuhande vahetusest saadik on Suurbritannias näiteks olnud rekordilised suvised kuumalained, ebatavalised vihmahood erinevatel aastaaegadel ning nii äärmiselt külmad kui soojad talved. Miski paistab olevat valesti, aga me ei ole päriselt aru saanud, mis täpsemalt toimub.
2003. aastal nägi suurem osa Lääne-Euroopast jäädvustatud ilmavaatluste ajaloo kõige soojemat suve ja 2006. aasta juuli oli Inglismaa ajaloo palavaim. Mõlemaid perioode nimetati kuumalaineteks. 2007. aastast alates on Ühendkuningriigis olnud aga suhteliselt jahedad ja niisked suved, eriti palju sadusid ja üleujutusi oli 2007. ja 2012. aastal.
Talvedki on olnud muutlikud – nullindatel domineerisid pehmed talved, 2009/10 ja 2010/11 oli talv aga erakordselt külm ja lumine. 2012/14 talv oli harukordselt tormine ja saareriigi rannikualasid tabasid purustavad lained, Lõuna-Inglismaad aga rekordiline sademete hulk.
2015. aasta lõpus koges Ühendkuningriik harukordselt pehmet ilma, novembris ja detsembris kaasnes sellega jällegi rekordiline sademete hulk ja laastavad üleujutused. Aasta viimane kuu oli Inglismaa keskosa jaoks rekordiliselt soe (ilmaandmeid on seal kogutud 1659. aastast saadik), rekordid purustati ka Saksamaal ja Šveitsis. USA idaranniku linnades New Yorgis ja Bostonis olid sealjuures ilmavaatluste ajaloo kõige soojemad jõulud.
Mitmed ülalpoolmainitud nähtustest on sooja ilma nähtused, sedasorti nagu võib muutuvates kliimatingimustes üha enam oodata. Hämmastav on aga ulatuslik seni jäädvustatud rekordite purustamine nii lühikese aja jooksul. See viitab sellele, et Põhja-Atlandi piirkonna ekstreemume võib võimendada teatud liiki piirkondlik tegur.
Mis siis sellist äärmuslikku ilma põhjustab? Mõned teadlased on otsinud seoseid muutustega Arktikas, troopikas või Päikese aktiivsuses. Need tegurid mõjutavad kindlasti atmosfääride kõrgemates kihtides jugavoolu, mis suunab ilma Euroopa ja Põhja-Ameerika kohal.
Mängus on aga ka kohalikum muutuja: Atlandi ookeani põhjaosa temperatuurimustrid. Et hiljutiste muutuste ulatust ja kiirust hinnata, tuleb vaadata mõningaid hiljutisi merepinna temperatuuri anomaaliate kaarte. Alates selles, kui meie kliima soojenema hakkas, on arvutatud nende anomaaliate hindamiseks välja uus normaalsus – keskmised tingimused on 2000. – 2015. aastal varasemate jahedamate aegadega võrreldes muutunud. See toob esile hiljutised soojad ja jahedad kõikumised.
Me oleme olnud tunnistajateks rabavatele muutustele. 2009/10 talvel kujunes kolmeosaline muster, mis koosneb soojadest anomaaliatest troopilistel ja lähispolaarsetel laiuskraadidel, ja nende vahele jäävast jahedate anomaaliate vööndist.
Temperatuurianomaaliad joonistusid selgelt välja 2010. aasta märtsiks. Sama aasta suvel see muster kadus ookeani pinnalt, ent jäi lainetest allpool alles ja tõusis järgmise talve alguses taas kõrgemale.
See kolmikjaotus selgitab osaliselt ka Suurbritannia rekordmadalaid temperatuure ning lumesadusid neil kahel aastal – temperatuurimuutusi aitasid tekitada Islandi ja Assooride läheduses nõrgemad madal- ja kõrgrõhkkonna keskmed. Selle muutuse tulemusel mõjutab Suurbritannia õhurõhku enam Arktika ja Euraasia külm õhk.
2013/14 talvel valitsesid väga teistsugused tingimused. 2014. aasta märtsiks oli tekkinud «külm laik» Atlandisse Gröönimaast lõunas. See osutus vastupidavaks. «Külm laik» elas taas suve üle ja mitte ainult ei tõusnud esile, vaid muutus möödunud aastal isegi intensiivsemaks, saavutades oma maksimumi augustis ja püsides ka novembris ja detsembris. Ehk siis kahe mõõtmiste ajaloos kuumarekordeid purustanud aasta jooksul tõusis see piirkond Atlandil esile hoopis tavalisest külmemana.
See mõjutas oluliselt muid piirkondi. «Külm laik» võis paigast nihutada ja jõudu anda jugavoolule ning jätta Suurbritannia Atlandi edelaosa niiske ja pehme õhuvoolu mõjuvälja, mis seostub ka hiljutise väga ebatavalise ilmaga.
Muutused ei toimu aga ainult Suurbritannias. Atlandi temperatuurimustrite muutumine langeb kokku ka kõikumistega Põhja-Ameerikas ja Euroopas – nende soojade jõuludega – kuigi ka teistel teguritel on mõju, näiteks praegusel El Niñol.
On liiga vara öelda, kui palju võib Atlandi ookean olla mõjutanud veidrat ilma muudes piirkondades, ent nii Mehhiko lahes kui läänepoolkera subtroopilistel aladel oli möödunud aasta märkimisvääselt soe ning see võib olla seotud USA idaranniku maheda ilmaga.
Muutused ilma ekstreemumites on rabavad nii nende ulatuses kui tõsistes tagajärgedes. Ja enne olukorra paranemist läheb hullemaks. Hoolimata kokkulepetest hoida kliima üldine soojenemine allpool kahe kraadi Celsiuse piiri, seisame siiski silmitsi ohtlike kõikumistega. Järsud hooajavälised temperatuurikõikumised Atlandi põhjaosas on suurtel aladel sageli juba enam kui 1-2 °C .
Maailm soojeneb ja me jälgime põhjalikult oma ookeane ning seda, kuidas need atmosfääriga suhestuvad – see on võti ekstreemsete ilmaolude paremaks mõistmiseks ja hooajaliste muutuste ennustamiseks. Mitte kunagi varem pole olnud meie muutliku kliimaga silmitsi seismine nii oluline kui praegu.