Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Kas liberaaldemokraatia on ühiskonnakordadest parim või pigem üksnes rong, millelt sobivas peatuses maha hüpata (nagu leidis Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan), on küsimus, mis pärast Ungari peaministri Viktor Orbani 2014. aasta suvel peetud kõnet Euroopas kõne all on. Mitteliberaalset ja enam rahvuslikkusele keskendunud riiki lubanud Orban väljendas midagi, mis on iseloomulik Kesk-Euroopas mõne viimase aasta jooksul toimuvale. Kas demokraatlikud protsessid on tagasipööratavad?

Londonis asuv Legatum instituut võrdles Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Rumeenias, Poolas toimunud muutusi ja avaldas läinud nädalal raporti, mis toob välja mõned sarnasused ja aitab selle läbi toimunust aru saada. Kui hulluks minnakse üksi, on tavaliselt midagi lahti hulluks läinuga. Kui hulluks minnakse hulgakesi, siis võib arvata, et põhjused on (ka) kusagil mujal.

Tegureid, mis mitteliberaalsusel areneda aitavad, on neli. Esimene samm on liberaaldemokraatlike poliitikute diskrediteerimine, tavaliselt lekitatud salvestise näol, nagu juhtus Ungaris 2006., Slovakkias 2012. ja Poolas 2014. aastal.

Kui õnnestub äratada usaldamatust liberaalsete poliitikute vastu, on tee parlamendis enamuse saamisele lahti. Järgmine samm on tavaliselt kindlustada, et see enamus säiliks mitte üksnes valitsemisperioodi lõpuni, vaid ka pärast seda. Selleks minnakse seaduste, vahel ka põhiseaduse kallale. Edasi võetakse ette meedia: muudetakse meediat reguleerivaid seadusi, luuakse kitsendusi, et nõrgestada vaba ajakirjandust.

Neljas ja kõige kaugemale ulatuvate tagajärgedega tegur on selle tekkimine, mida nimetatakse uncivil society. Seda iseloomustab sallimatuse, suletuse ja vandenõuteooriate jõudmine peavooluajakirjandusse ja üldiselt aktsepteeritud mõtteviisi. Kui erakonnad tulevad ja lähevad, siis ühiskonna üldine kultuur on püsivam ja mõjud pikaajalisemad. See loob keskkonna, kus mitteliberaalsus ise muutub osaks üldisest maailmapildist. Isegi kui valitsused vahetatakse välja liberaalsete poolt, on nende võimul püsimine raske, sest kultuur on juba muutunud.

Kõigi nende nelja teguri puhul on omad mõjurid, osa neist kodumaist päritolu, osa kas raha, energiasõltuvuse või üldiste ELi ja NATO-vastaste jutustuste näol ida poolt imporditud.

Mida Kesk-Euroopa kollektiivse hullusega peale hakata? Kriitika ja sanktsioonid ELi või selle liikmesriikide poolt aitavad 2000. aasta Austria näite põhjal euroskeptilisusele ainult kaasa.

Venemaa investeerib süstemaatiliselt ELi riikide korruptsiooni, seega pole see mõne poliitiku või partei asi, vaid ELi asi tervikuna.

Raport annab paar soovitust. EL ja NATO peaks neis riikides avalikkusega rohkem suhtlema; on vaja ELi ühist energiapoliitikat, et riigid ei peaks üksi Venemaaga kauplema, sest kogemus näitab, et alla jääda on sel puhul tõenäolisem. Toetada tuleb vaba ajakirjandust ja selle kvaliteeti, et inimesed teeksid vahet faktidel ja väljamõeldistel, sest need viimased toidavad mitteliberaalseid äärmusparteisid. Ja viimaseks, arvestada tuleb, et Venemaa investeerib süstemaatiliselt ELi riikide korruptsiooni, seega pole see mõne poliitiku või partei asi, vaid ELi asi tervikuna.

Muidugi ei ole need vaid Kesk-Euroopa probleemid, ja need ei pruugi ilmneda just selles järjekorras. Iga aspekt neist neljast – liberaalse võimu kuritahtlik ja edukas diskrediteerimine, enamus parlamendis ja seaduste/põhiseaduse muutmine, meediavabaduse piiramine, kodanikuühiskonna ja arutelukultuuri hääbumine – on märk, mis näitab, et midagi on valesti läinud.