/nginx/o/2016/01/25/4903523t1h0caf.jpg)
Tuntud Vene politoloog Andrei Piontkovski (1940) leiab Ehho Moskvõ internetilehel avaldatud blogikandes, et üha valjemini tiksuva vene-tšetšeeni katastroofi ärahoidmiseks on viimane aeg, et Tšetšeenia vabaneks Venemaa koosseisust ja... samuti vastupidi.
Olen paljuski sunnitud kordama oma mullust kirjutist «Projekt «Kadõrov»», sest see muutub üha ähvardavamalt aktuaalseks.
Nagu ka mullu, alustan Dmitri Jefimovitš Furmani, minu õpetaja poliitikavallas, sõnadega, mis pärinevad tema suurepärasest teosest «Venemaa jaoks kõige keerulisem rahvas», mis avaldati operatsiooni «Järglane» raames vallapäästetud teise Tšetšeeni sõja eelõhtul.
«Tšetšeenide deporteerimine 1944. aastal tähendab tšetšeeni teadvuses umbes sama, mida juutide jaoks hitlerlik genotsiid või armeenlaste tarvis 1915. aasta tapatalgud. See on hirmus trauma, mille mälestus ja õud selle kordumise võimaluse ees iga tšetšeeni saadab. Ja sõjasündmused elustasid selle õuduse...
Ja kui isegi ette kujutada, et mingi ime läbi, jõudu kokku võttes, õnnestuks Tšetšeenia allutada ja tuua ta föderatsiooni koosseisu, muudaks see Venemaa inimeseks, kelle kehas asub aegpomm, mis mingi aja jooksul tingimata plahvatab.»
Me tõesti tõime Tšetšeenia mingi ime läbi föderatsiooni koosseisu, ent täna, mil selle kellamehhanismi tiksumine Venemaa kehas on taas igaühele kuulda, oleme lausa sunnitud omavahelistes suhetes Venemaa kõige keerulisema rahvaga selgusele jõudma.
Alustame imest, millega meil siiski õnnestus Tšetšeenia teise sõjalise kampaania käigus Vene Föderatsiooni kooseisu tarida. Selle ime looja on V. V. Putin ja selle nimi on projekt «Kadõrov».
Mille nimel me Tšetšeenias kaks korda võitlesime? Venemaa territoriaalse terviklikkuse nimel. Tšetšeenia eest Venemaa kooseisus. Ent territoriaalne terviklikkus ei saa tähendada inimasustuseta põletatud maad. Me võitlesime tõestamaks tšetšeenidele, et nad on Venemaa kodanikud. Aga samas hävitasime lennuväe ja reaktiivrelvadega («Ent põletatud maal asub raketiheitja «Grad» ning meiega on Putin ja Stalingrad») nende linnad ja külad, röövisime tsiviilelanikke, kelle piinamisjälgedega laibad hiljem leiti.
Me tõestasime tšetšeenidele järjepidevalt täiesti vastupidist sellele, mida deklareerisime: me tõestasime oma käitumisega, et nad pole meie jaoks Venemaa kodanikud, et me ei pea neid enam ammu Venemaa kodanikeks ega nende linnu ja külasid Vene omadeks. Ja tõestasime seda veenvalt mitte ainult tšetšeenidele, vaid ka kõigile teistele kaukaaslastele. Nood omandasid hästi nende jaoks ilmekad õppetükid.
/nginx/o/2016/01/25/4903539t1hdbe5.jpg)
Putinile meenutati ja meenutatakse siiani väga sageli seda paatoslikku peldiku-üleskutset, mis häälestas teise Tšetšeeni sõja helistiku ja määras ära selle Venemaa jaoks kurva käigu («Veristame peldikus!» - T.K.). Putinile tuleb au anda: seistes mõne aasta kestnud verise sõja järel, mis päästeti valla tema võimulepääsemise nimel, valiku ees väga halva ja koletu vahel, valis president väga halva.
Tunnistades oma kaotust, andis ta kogu võimu Tšetšeenias Kadõrovile ja tema armeele ning maksab talle riigieelarveliste ülekannete näol kontributsiooni. Vastutasuks deklareerib Kadõrov mitte niivõrd lojaalsust Kremlile kui oma isiklikku liitu Putiniga. Koletu oleks olnud sõja jätkamine kuni tšetšeeni etnose hävitamiseni - Šamanovi ja Budjonnovski moel.
Vallandanuna ja kaotanuna sõja Kaukaasias, ei maksa Kreml vastutasuks võltsalandlikkuse eest andamit mitte ainult Kadõrovile, vaid ka teiste vabariikide kriminaalsetele eliitidele. Selle eest ostetakse kohalikele pealikele paleesid ja kullast püstoleid. Deklasseerunud noored töötud mägilased lahkuvad osalema Allahi-sõdadesse või migreeruvad Kaukaasiast Vene linnadesse. Aga depressiivsetes Birjulevski-laadsetes linnaosades on juba üles kasvanud nende järeltulijate põlvkond, kes on jäänud kahe «turumajandusreformide» kümnendi jooksul täielikuks ja igaveseks kaotajaks.
Mentaalselt on vene ja kaukaasia noorte vahel, kes kasvasid üles julma, esmalt Tšetšeenia, aga siis kogu Kaukaasia-ülese sõja tingimustes, haigutav kuristik.
Noored moskvalased osalevad marssidel loosungite all «Aitab Kaukaasia toitmisest!», aga noored mägilased peavad end Venemaa linnade tänavail demonstratiivselt väljakutsuvalt ja agressiivselt üleval. Nende ettekujutuses kaotas Moskva Kaukaasia sõja ja nad peavad end alistatud pealinnas ka vastavalt üleval. Peades ja südametes kaugenevad Kaukaasia ja Venemaa teineteisest suure hooga. Sealjuures pole ei Kremli ega Põhja-Kaukaasia «eliit» valmis vormikohaseks eraldumiseks.
Kreml elab ikka veel oma laialdasest «privilegeeritud huvide sfäärist» tulenevalt, mis võib asuda kaugel Venemaa piiridest, fantoomsetes imperiaalsetes illusioonides - sonides kord mingist Euraasia hordist, mille eluaegseks khaaniks Putin unistab saada, kord katkematult naabrite arvelt kasvavast «Vene ilmast», kord «õigeusu pühapaikadest» Süürias. Kohalikud tsaarikesed alates Kadõrovist aga ei soovi loobuda neile Moskva poolt makstavast andamist.
Karmi saatuseirooniana pöördus postimperiaalne sõjakäik «Tšetšeenia Venemaa koosseisus» õudusunenäoks «Venemaa Tšetšeenia koosseisus». Venemaa jaoks alandav silmakirjaliku enesepettuse olukord ei saa lõputult kesta. Ent väljapääsu sealt - Putini-Kadõrovi valitseva diarhhia raames - pole olemas.
Lihtsat väljapääsu nägid kogu aeg jõustruktuurid, kes kohe algusest suhtusid projekti «Kadõrov», mis järjekordselt pidi «võidu» nende käest rebima, äärmise skepsisega. Nad pole siiani suutnud leppida Tšetšeenia - piirkonna, mis neid toidab ja, mis veel olulisem, kus nad saavad nautida joovastavat võimu elu ja surma üle - kaotusega. Projekt «Kadõrov» jättis nad ilma nimetatud kahest baasnaudingust ja selle eest vihkavad nad Kadõrovit südamest.
Hämmastav on meie «liberaalse» ühiskonnaosa laialdane taipamatus konflikti sisu suhtes, mis kujunes välja pärast Nemtsovi tapmist Vene jõustruktuuride ja Kadõrovi vahel. Lugedes regulaarseid FSB lekitamisi, võiks mõelda, et tapetud Nemtsovi tuhk koputab isandate Bortnikovi või Patruševi südametunnistusele. Keeb üle nende mõistus meelepahast ja on valmis kapitalistlike seadusnormide järgimise nimel kõige põhimõttekindlamaks võitluseks. Nemtsovi mõrv pole nende jaoks põhjus, vaid ettekääne otsustavaks arveteklaarimiseks Kadõroviga. Sealjuures kõige usutavamalt ettekääne, mille nad ise kunstlikult konstrueerisid.
/nginx/o/2016/01/25/4903491t1h85ad.jpg)
Esiteks pole võimalik sooritada Punasel väljakul mõrva Vene eriteenistuste kõrgemate juhtide osaluseta. Teiseks poleks oletatav täideviija, eliitüksuse Sever asekomandör Zaur Dadajev eales Kadõrovi käsuta midagi taolist teinud, aga Kadõrov võis taolise käsu anda vaid kas otsesel Putini palvel või saanuna teavet juhi taolise soovi kohta kellegi kõrgema riigitegelase käest.
Verepulmapartei plaanis, teostas ja ekspluateerib Nemtsovi mõrva mitte kui eesmärki omaette, vaid kui oma kaugemale ulatuvate poliitiliste sihtide detonaatorit. Nähtavasti anti Kadõrovile mõista, et mõrvatellimus lähtub isakeselt endalt. See tundus nõnda usutav, et nad ei kahelnud selles sekunditki. Täideviijad olid absoluutselt veendunud oma karistamatuses.
Jõustruktuuride koordineeritud rünnaku peamine eesmärk oli Kadõrovit, aga tema kaudu ka teda patroneerivat Putinit, kui too keeldub esimest ohverdamast, avalikus sfääris maksimaalselt diskrediteerida. Ent Putinil oli äärmiselt raske Kadõrovit ära anda.
Projektist «Kadõrov» jõustruktuuride surve all loobumine tähendaks Venemaa kaotuse ametlikku tunnistamist teises Tšetšeeni sõjas ja kolmanda väljakuulutamist. See oleks tagasipöördumine 1999. aastasse - palju kehvemas lähtepositsioonis. Ja lisaks sellele täielik Putini poliitiline delegitimiseerimine, kes 1999. aastal «Isamaa päästis».
Putin pole Kadõrovit siiani ära andnud, sundides juurdlust piirduma mingi autojuhi peamise tellijana esitamisega. Ent jõustruktuurid, nagu mulle tundub, pole lõplikult oma plaanidest loobunud.
Aga mida tähendab projekt «Kadõrov» Tšetšeenia enda jaoks ja milleni viib seal selle sulgemine jõustruktuuride poolt? Föderaalide ülemvõimu ajal võidi suvaline tšetšeen sõltumata tema vaadetest või tegudest föderaalide poolt kinni nabitud saada - inimröövi, mõnituste, piinamiste ja tapmise alla sattuda.
Tänases Tšetšeenias võib selline saatus osaks saada suvalisele tšetšeenile, kes astub üles Kadõrovi vastu. See on isikliku julgeoleku tagamisel tohutu progress. Fundamentaalne vahe - nagu juudi staatusel hitlerlikul Saksamaal sakslase omaga samas riigis. Just see radikaalne muutus lõigi aluse Kadõrovi toetamisele. Muidugi on tekkinud tema valitsusaja jooksul talle nii vaenlasi kui verevendi. Ent iga jõustruktuuride katse pöörduda tagasi endise omavoli juurde, ühendab Tšetšeenia ühiskonna raevukaks vastupanuks.
Veenvaks ja väga õigeaegseks muutuste suuna indikaatoriks, millest unistavad jôustruktuurid, oli tšetšeeni Džambulat Dadaevi tapmine Groznõis Stavropolist kohale sõitnud siseministeeriumi töötajate poolt. Isegi siseministeeriumi abitust valelikust avaldusest, mis tehti pärast tapmist, võib selgesti välja lugeda, et eriväelased ei saabunud kinni pidama kahtlusalust, vaid likvideerima ohvrit. Tegu on rutiinse igapäevase praktikaga, mida jõuametkondade esindajad rakendasid aastaid Tšetšeenias ja mida regulaarselt kasutatakse Dagestanis ja teistes Põhja-Kaukaasia vabariikides.
/nginx/o/2016/01/25/4903541t1he774.jpg)
Sellised hukkamised on niivõrd igapäevased, et neid näidatakse isegi riiklike telekanalite uudistes - ilmselt noorsoo isamaalise kasvatamise eesmärkidel. Ent Kadõrov on taolisele safarile Tšetšeenias föderaalide jaoks lõpu teinud. Ta on selle privileegi vaid endale reserveerinud. Ja tšetšeenid ei taha hitlerlikus Reich`is taas sakslastest juutideks muutuda. Ja hakkavad taolisele võimalusele vastu. Kas ühes Kadõroviga või ilma.
Siinkohal mõned kõige erinevamate tuntud tšetšeenide avaldused - alates Kadõrovist Zakajevini, mis tehti pärast Groznõis toimunud hukkamist.
«Eelmise kümnendi ajad on möödas. Keegi tahtis tulemust kirja saada - võeti tšetšeen ja tapeti. Sellist asja enam ei kordu. Aitab. Meid alandati, solvati. Me ei kinnitanud selleks põhiseadust, et meid tapetaks.»
«Inimeste mälus on veel üpris värskelt kohtuta hukkamised, ebaseaduslikud kinnipidamised ja arestid, piinamised ja teised massilised inimõiguste rikkumised kohalike elanike kallal, mida teostasid tundmatud maskides inimesed, kes saabusid eraldusmärkideta autode ja soomustransportööridega. Meil kadus teadmata kuhu viis tuhat inimest. Sajad tuhanded on tapetud.»
«Tänaseks Tšetšeenia rahvas muidugi asub Ramzan Kadõrovit toetama. Ta evib toetust tšetšeenide seas just seetõttu, et kaitses neid. Inimesed seostavad Tšetšeenias toimunud puhastuste ja omavoli lõppemist Kadõrovi nimega.»
Puhastusi ja massilisi tapmisi on Tšetšeenias Vene võimu nimel teostatud sajandeid. Mäletame kõik Vene ohvitseri tunnistust, kes osales lõputus Kaukaasia sõjas: «Vanakesed kogunesid väljakule ja, istudes kükkasendis, arutasid oma olukorda. Vihkamisest venelaste vastu keegi isegi ei iitsatanud. Tunne, mida kõik tšetšeenid alates põlvepikkusest poisikesest kuni auväärseni jagasid, oli vihkamisest tugevam. See polnud vihkamine, vaid keeldumine pidada neid vene koeri inimesteks ja selline jälestus, vastikus ja hämming nende olendite mõttetu julmuse ees, et soov neid lömastada oli kui soov lömastada rotte, mürgiämblikke ja hunte, mis on sama loomulik tunne kui enese alalhoid.»
Lugesin «Hadži Murati» (Lev Tolstoi jutustustus, mis ilmus eesti keeles esmakordselt 1938 - T.K.) lapsepõlves, ent alles üpris hiljuti adusin nende hirmsate, vene teadvuse jaoks väljakannatamatute sõnade tähendust - pärast Anna Politkovskaja mõrva, selle uurimist ja kohut nende üle, kes selle vahetult täide viisid.
/nginx/o/2016/01/25/4903487t1haac4.jpg)
Anna, kes kirjutas tõde Vene võimude tegudest Tšetšeenias, oli pühak. Taevases Jeruusalemmas on tal koht Pühade alleel. Tema read olid täidetud väljakannatamatu eksistentsiaalse valuga, ohvrite ihu ja hinge lõhestava kannatusega. Anna tagastas neile, põrgus surnuile, postuumselt kaastunde ja väärikuse. Tema mõrva tellisid ja organiseerisid Vene võimureist kaabakad. Mõrvareile osutasid logistilist abi kaks siseministeeriumi ja FSB operatiivgruppi. Ent tšetšeenid tapsid ta.
Ja ei tema mõrv ega mõrvarite nimede avalikustamine ei raputanud tšetšeeni kogukonda. See jäi Anna saatuse suhtes täiesti ükskõikseks. See oli ametis sellega, kuidas varjata kohtu eest Rustam Mahmudovit, kes Annat tulistas. See tundus mulle täiesti arusaamatu - kuni adusin lõpuks lihtsat asja. Putin ja Politkovskaja ja kõik meie ülejäänud oleme väga paljude tsetšeenide jaoks suures plaanis eristamatud.
Ja too, ja temake, nagu me kõik, kuulume oma sündimise fakti poolest nende tajus nondesamade olendite kategooriasse, mille suhtes nad evivad vihkamisest tugevamat tunnet. Putin on nende jaoks vaid kasulik gjaur - nonde olendite tänane ülemus, kellega ollakse sunnitud tähtsaid läbirääkimisi pidama ja tehinguid sõlmima. Tuua talle sünnipäevaks kingituseks tema poolt vihatud väheolulise ajakirjaniku pea, võib osutuda tšetšeeni etnose jaoks heaks taktikaliseks käiguks. Sama lugu on Nemtsoviga. Aga Nemtsov ju kogus enda juures Nižni Novgorodis miljon allkirja, tassis need Kremlisse ja tegi palju, et peatada esimest Tšetšeeni sõda.
/nginx/o/2016/01/25/4903479t1hacaa.jpg)
Ent pärast seda, mida sooritasid Tšetšeenias XIX, XX ja XXI sajandil Romanovid ja Jermolovid, Stalinid ja Jeltsinid, Putinid ja Šamanovid, sai see tunne tšetšeenide jaoks nii kõikehõlmavaks, et nad lihtsalt enam ei vaeva end katsetega teha vahet venelaste varjundeis. Kaks etnost nii järjekindlalt kujunenud suhtega teineteise suhtes ei saa elada ühes riigis. Projekt «Kadõrov» ühes oma tiksuva pommiga lükkas probleemi lahenduse kümnendiks edasi, ent selle aeg on läbi saanud.
Viimased kadõrovlaste arulagedad esinemised meedias häälestavad järsult nende vastu enamiku Vene ühiskonnast - vaatamata sellele, et ähvardused puudutavad vaid liberaale. See on teene jõustruktuuridele, kes võivad taas nõuda Putinilt Kadõrovi kõrvaldamist - apelleerides nüüd juba laiale ühiskondlikule toetusele.
Õli valas tulle lugu Krasnojarski rahvasaadikuga, keda tšetšeeni diasporaa sundis alandavalt Kadõrovi ees vabandama. Lõpptulemusena on Putin vaat et ainus inimene, kes kaitseb Vene rahva poolt pehmelt öeldes mitte väga armastatud Tšetšeeni juhti.
Kadõrov teeb suure vea, ülehinnates Putini võimalusi olukorda kontrolli all hoida, sest patroon osutub olema äärmiselt haavatavas olukorras - olles isolatsioonis enam mitte ainult välis-, vaid ka kujuneva sisepoliitika foonil, ja seda veel mastaapse majanduskriisi taustal. Oma metsikute avalduste ja ähvardustega Kadõrov mitte ainult et ei aita bossi, vaid ka süvendab tema isolatsiooni - vastandades Putinit mitte vaid jõustruktuuridele ja liberaalidele, vaid kogu Vene ühiskonnale.
Üks süsteemivälise opositsiooni liidreid Navalnõi, nagu teada, juba süüdistas Kadõrovit kavatsuses vormistada Tšetšeenia eraldumine Venemaast ja luua islamiriik:
«Lõpetuseks, kordan seda, mida olen öelnud varem: Kadõrovi strateegiline ülesanne on eralduda Venemaast ja luua islami loosungite varjus oma autoritaarne riik. Ta lihtsalt ootab hetke, mil riigieelarves pole enam üldse raha.»
Kuldsed sõnad meie jõustruktuuride kõrvadele, kes ammu unistavad projekti «Kadõrov» sulgemisest. Vaat siin ongi see laialdane ühiskondlik toetus, millele nad võivad nõjatuda, alustades kolmandat Tšetšeeni sõda. Hoida ära Kadõrovi reetmine ja pagemine Vene Föderatsioonist ühes vabariigiga, mille eest, Vladimir Vladimirovitš, ei hoiatanud vaid meie, vaid ka patriootlikult mõtlevad opositsiooniliidrid.
Ja samal päeval riputas Navalnõi miskipärast oma blogisse hoogsa paturegistri «Kuidas tšetšeenid Hitleri eest võitlesid», mis tõukab lugeja 1944. aasta genotsiidi õigustama.
Raske on vabaneda muljest, et Navalnõi valmistab tahtlikult oma rohkearvulisi poolehoidjaid ja austajaid toetama jõustruktuuride plaane järjekordsel «konstitutsioonilise korra taastamisel». Ja teeb seda, loomulikult ei kellegi tellimusel, vaid oma printsipiaalsetest veendumustest lähtudes.
Poliitik, kes valmistub riigi etteotsa asuma, ei saa aru, et taoline stsenaarium saab olema katastroofiline mitte ainult Tšetšeenia jaoks, vaid eelkõige Venemaale.
/nginx/o/2016/01/25/4903477t1hc850.jpg)
Mitte kadõrovliku totalitaarse offshore'i tagasitoomisest meie kodumaisesse putinlikku «õigusruumi» läbi veel verisema kolmanda Tšetšeeni sõja ei peaks täna mõtlema. Vaid meie vabastamisest imperiaalsest lummusest, mis sunnib kolmandat sajandit järjest laengute ja pommidega lõhestama väikest maalappi, mis on asustatud siiani alistamatuks jäänud meie jaoks kõige keerulisema rahvusega.
Tiksuvat vene-tšetšeeni katastroofi kellamehhanismi saab peatada vaid Tšetšeenia viivitamatu väljumisega Venemaa koosseisust, ja Venemaa väljumisega Tšetšeenia koosseisust.
Tšetšeeni vabariigile on hädavajalik pakkuda täielikku riiklikku iseseisvust koos kõigi õiguslike tagajärgedega meie kahepoolseteks riikidevahelisteks suheteks.
/nginx/o/2018/10/05/11470067t1h9354.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/15/13415593t1h84d5.jpg)