Ja kõndimine võib maksta palju, kui sellest oskusest on kord ilma jäädud. Kõndimine on kallis. Kallis on ka ravi, mis uuesti kõndima «õpetab».
Kristi Leppik: kõndimine maksab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgu mittekõndimise põhjuseks haigus või õnnetus, on eesmärk inimestel ikkagi ja alati üks – hakata käima, sest see annab inimesele ikkagi mingil määral sõltumatuse. Ja tihtipeale ongi kõndima õppimine võimalik, aga läbi suure ja raske teekonna – võib juhtuda, et inimene vajab intensiivset taastusravi kümme kuud järjest.
Siis aga tekib küsimus, kust peaks patsient, kes on näiteks õnnetuse läbi kaotanud kõndimisvõime ja seepärast ei saa ka töötada, võtma need tuhanded kroonid, et maksta oma tervenemise eest.
Eestis on küll aasta-aastalt taastusravis raha osakaalu suurendatud, ent see on siiski veel pisku, võrreldes sellega, mida meil vaja läheks. Ja mis on veel kibedam kui tunnistada, et tegelikult saaksin ma uuesti käima küll, kuid kahjuks pole mul kõndimise jaoks lihtsalt raha!