:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Ilmselt on loomulik, et aasta alguses seatakse kaugemaid sihte ja strateegilisi visioone. Sel aastal on nälg suurte ideede järele olnud tavalisest suurem ning köitvat narratiivi ootavad nii rahvas kui erakonnad. Paraku on üks liider teise järel ootusi petnud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Ilmselt on loomulik, et aasta alguses seatakse kaugemaid sihte ja strateegilisi visioone. Sel aastal on nälg suurte ideede järele olnud tavalisest suurem ning köitvat narratiivi ootavad nii rahvas kui erakonnad. Paraku on üks liider teise järel ootusi petnud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Arenguvisioonide otsimine sai oma hoo sisse juba 1999. aastal, mil Lennart Meri kutsus üles leidma Eestile oma Nokiat. See on osutunud üheks Meri kuulsaimaks fraasiks ning Nokia otsimisega tegeldakse agaralt juba teist aastakümmet. Eesti Nokiaks on pakutud põlevkivi, kõrgharidust, kama, e-residentsust, Visu suuski, geenivaramut ja palju muudki. See loetelu näitab hästi, kui mitmeti Nokia-metafoori mõistetakse, ühtedele on see konkreetne toode, teistele pigem sotsiaalse arengu mudel.
Suvel lugesin ma kahte raamatut, Mart Laari «Pööret» ja Jorma Ollila «Võimatut edu». Üks ajastu, kaks meest, kuid väga erinevad lood. Nokia endise peadirektori Ollila «Võimatu edu» on superhea näide sellest, kuidas toodet, organisatsiooni ja maailmanägemist ei saa üksteisest eraldada. Ollila õpetab, kui oluline on respekt kaastöötajate suhtes, kui vajalik klientide ja avalikkuse iga meeleolu märkamine ning muutuste õige ajastus.
Tsahkna ründas oma äsjases visioonikonverentsi kõnes Rõivase Uue Põhjamaa visiooni, Savisaar tulistas seejärel verbaalse turmtulega surnuks nii Tsahkna kui Rõivase.
Oma raamatu ühe peatüki on Ollila pealkirjastanud «Kõige aluseks on väärtused», kus ta kirjutab: «Minu arvates ei saanud me tegelema hakata reaalse majandustegevusega enne, kui olime põhjalikult selgeks teinud, millesse me ühiselt usume.»
Laari «Pööre» on enam-vähem samast ajastust, kuid Ollila Nokia-loost kardinaalselt erinev. «Võimatu edu» on lugu Soome kasvamisest avatud ja arenenud majanduseks, Laari «Pööre» aga kangelaseepos ühest vaprast poliitikust. Kahjuks on «Pöörde» minakeskne ning oma kaastöötajaid sageli halvustav stiil iseloomulik enamikule Eesti parteipoliitilisest eliidist.
Tsahkna ründas oma äsjases visioonikonverentsi kõnes Rõivase Uue Põhjamaa visiooni, Savisaar tulistas seejärel verbaalse turmtulega surnuks nii Tsahkna kui Rõivase (18.01 EPL). See juhtide omavaheline «vennatapusõda» on üks selge põhjus, miks Eesti ei suuda luua ühist nägemust riigi arengust. Kui eliit on sedavõrd killustunud, et tavatseb pidada eraldi mitte ainult mõttetalguid, vaid ka tähtpäevaüritusi, on eeldus ühtse arenguvisiooni kujunemiseks nõrk.
Savisaare üks kriitikaaspekt Tsahkna ja Rõivase aadressil oli see, et «Uus Põhjamaa», valitsuse viis sihti aastaks 2016 ja Tsahkna «Isamaa 2.0» on äravahetamiseni sarnased. Minu arvates on see probleem vaid parteiliselt mõtlevale inimesele. Eesti Nokia otsimisel on prioriteetide ja sihtide sarnasus pigem plussiks. Siiski on siin üks oluline takistav aga.
Mitmed kuulsad ühiskonnastrateegid on osundanud, et tänapäeval ei saa arengut enam vanamoodi planeerida. Vanasti sõnastati konkreetne eesmärk, pandi see kuhugi (nt strateegiasse) kirja ja siis otsiti vahendid selle saavutamiseks.
Tänapäeval, nagu väidab näiteks Z. Bauman, see enam ei tööta, sest maailm on muutunud lihtsalt liiga ettearvamatuks. Seetõttu tuleb ka kogu arenguplaneerimine n-ö pea peale pöörata ning lähtuda olemasolevatest ressurssidest ja neid parimal viisil tööle panna. Sihtide fikseerimine pole enam nii oluline; need võivad protsessi käigus kujuneda ja muutuda.
Ollila lisab siia omalt poolt: «Ma ei usu suurtesse strateegiatesse /…/ Minu jaoks on strateegiline mõtlemine väga igapäevane töö. /…/ Hea strateegia peaks ennast uuendama peaaegu iseenesest». See mõtlemisloogikate erinevus viib Rõivase ja Tsahkna ühte, ning Ilvese, Ollila ja Baumani teise laagrisse. Kui Ilves usub, et see mis tõi meid siia, ei vii meid edasi, siis Rõivas ja Tsahkna on kindlad, et edasi tuleb minna vanamoodi, mõned kosmeetilised muudatused välja arvatud. Kas see just push old things harder on vormistatud Exceli või Wordi dokumendina, ei oma Eesti arenguvisiooni loomisel tähtsust.
Siinkohal lugeja ilmselt ohkab – veel üks tühipaljas heietus. Aga kus on retsept?
Viskan siin välja ühe mõtte, mis pole sisult uus, kuid lähtub ressursipõhisest strateegiakujundusest ja ideest, et Eestit tuleb teha suuremaks, müüa maailmale.
Eesti vaieldamatu ressurss on väga heal tasemel üldharidus. Nõudlus hariduse, st haritud inimeste järele jääb kasvama globaalselt ja poliitilistest režiimidest sõltumatult; seda nõudlust võivad ootamatult mõjutada mõned massilised sündmused (nt plahvatuslik immigratsioon). Seega on maailmas olemas nõudlus ja meil pakkumine (valitsuse keeles «pakkumisvõimekus»).
Immigrantide edukas koolitamine on pakiline vajadus kõigis arenenud maades, ent see on osutunud tõeliseks Achilleuse kannaks mitmele muidu edukale haridussüsteemile (nt Rootsi ja Soome PISA tulemused langevad kiiresti just immigrantide halvema soorituse tõttu). Kas Eesti võiks maailmale müüa immigrantide eduka koolitamise lahendusi?
Eesti haridussüsteem suudab hästi toime tulla «tubli keskmise» koolitamisega, venekeelsed koolid on vähendamas vahet eesti koolidega, kriitkale vaatamata oskab suur enamik vene koolide lõpetajaid eesti keeles suhelda. Jah, meil on vähe tippsooritusega lapsi ja meil pole ka head ideed, kuidas neid juurde saada. Samuti võib öelda, et immigrantide masskoolitamine pole piisavalt seksikas, rõhume ikka e-residentsusele.
Mõnes mõttes on see sama, mis küsimus sellest, kumb on parem ettevõte, kas Zara või Burberry? Ning selle peaks Eesti visionäärid ja rahvas muuseas ka läbi arutama, kas me tahame Zarat või Burberryt? Muuseas, mullu oktoobris tõukas Zara omanik Amancio Ortega troonilt Bill Gatesi, tõustes korraks maailma rikkaimaks inimeseks.