Kaido Kama

FOTO: Margus Ansu

Omavalitsuse konkurentsivõimet ei määra selle suurus, küll aga geograafiline asukoht, kirjutab võrokene Kaido Kama.

Haldusreformi seaduse eelnõu järgi on haldusreformi eesmärk «... toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse tõusu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime tõstmisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel». Seaduseelnõu sisuks on omavalitsuste liitmine.

Vaatan kõigepealt kaht viimast eesmärki: konkurentsivõime tõstmist ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamist. Siia juurde käivad veel jutud ettevõtluskeskkonna tekitamisest, töökohtade loomisest jne. Neid eesmärke tahetakse saavutada suuremate omavalitsuste loomise teel. Ehk siis – eeldatakse, et suuremad omavalitsused tagavad iseenesest ühtlasema piirkondliku arengu ja kehvemate regioonide konkurentsivõime kasvu.

Kahjuks on kogu eeldus vale. Omavalitsuse konkurentsivõimet ei määra selle suurus, küll aga geograafiline asukoht. Ümber Tallinna linna paiknevad vallad võiksid rahulikult olla 1000 elanikuga omavalitsused, ikka oleksid nad püsti rikkad ja konkurentsivõimelised, ikka oleks seal piisavalt ettevõtluskeskkonda ja töökohti. Ja Kagu-Eestis ei muuda konkurentsivõime osas midagi ka 10 000 või 50 000 elanikuga omavalitsused.

Muuseas – Eestis on olnud juba piisavalt pika aja jooksul päris palju omavalitsuste ühinemisi. Miks meile ei tooda näiteid selle kohta, kuidas ühinenud omavalitsuste konkurentsivõime on kasvanud, tööhõive ja keskmised sissetulekud suurenenud, rahvaarvu vähenemine peatunud jne?

Regionaalpoliitika ja omavalitsuspoliitika

Kogu häda hakkab peale sellest, et pidevalt aetakse lootusetult segamini riiklik regionaalpoliitika ja omavalitsuspoliitika. Need kaks valdkonda on omavahel küll seotud, aga ainult äärtpidi. Piirkonnad võiksid olla ühtlase arenguga ja konkurentsivõimelised ka siis, kui Eestis omavalitsusi üldse ei oleks.

Piirkonna konkurentsivõime määrab eelkõige riiklik regionaalpoliitika, mitte omavalitsuspoliitika. Ja kuitahes hea omavalitsuspoliitika ei saa asendada regionaalpoliitika puudumist või mis veel hullem – selliseid riiklikke poliitikaid, mis piirkondlikke erinevusi pidevalt suurendavad. Just viimase alla käib näiteks järjepidev riigipalgaliste ametikohtade kaotamine regioonides, lakkamatu optimeerimine ja tsentraliseerimine, Euroopa regionaalarengu rahade lõviosa suunamine Tallinnasse ja Harjumaale jne.

Ma ei väida, et Eesti omavalitsussüsteemiga oleks kõik hästi. Ja nüüd jõuame haldusreformi esimese eesmärgi juurde, s.o «toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse tõusu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel». Võimekusega on väikestel omavalitsustel tõesti lood kehvad. Tuhande elanikuga omavalitsusel on väga raske palgata kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste selleks, et täita kõiki seadusest tulenevaid keerukaid ülesandeid.

Häda sai alguse 1990. aastate alul, kui otsustati kaotada maakonna tasandi omavalitsused ja tekitati olukord, kus nii Tallinna linn kui Mõniste vald peavad täitma ühtesid ja samu ülesandeid. See oli kindlasti üks tolle aja kõige halvemaid otsuseid ja selle otsuse tagajärgede käes vaevleme tänapäevani.

Asja kurbloolisus on selles, et nimetatud probleemi ei lahenda ka 5000 või 11 000 elanikuga omavalitsused. Võrdluses Tallinna või Tartuga on nad ikka lootusetult haldussuutmatud.

Omavalitsuste liitmisel on kaks otsa. Suuremad omavalitsused on kindlasti võimekamad, aga kohalik võim jääb inimesest ja kogukonnast kaugele. Mulle miskipärast tundub, et 5000 elanikuga omavalitsuste puhul saavad kaks halba asja kokku – võim läheb inimese juurest juba piisavalt kaugele ära, aga võimekust veel ei teki.

Kokkuvõtteks. Palun ärge rääkige inimestele muinasjutte sellest, et suurte regionaalsete erinevuste põhjuseks on liiga väikesed omavalitsused ja et nende liitmise tulemusena tekivad piirkonda töökohad ja paraneb elujärg. Ükski omavalitsus, ükskõik kas liitunud või liitumata, ei saa muuta oma geograafilist asupaika. Ja piirkondade konkurentsivõime saab kasvada ainult siis, kui ükskord ometi hakatakse Eestis tegema mõtestatud regionaalpoliitikat.

Kui me aga seame haldusreformi eesmärgiks omavalitsuste võimekuse tõusu, siis 5000 inimesega omavalitsusel vajalikku võimekust ei teki, ta pole suuteline täitma omavalitsuslikke ülesandeid samal tasemel Tartu ja Tallinnaga. Ehk teisisõnu – 1990ndate alul tehtud viga jääb parandamata.