Madis Lokotar: kuidas lahendada konflikte?

Madis Lokotar Foto: Erakogu

Konflikt võib alguse saada väga vähesest. Osapooltel võib olla erinev loogika, arusaam situatsioonist, hoiak, vajadus, huvi, eesmärk. Lahkhelid ümbritsevad meid nii töö- kui ka eraelus. Konflikt ei pea aga kunagi kasvama inimestevaheliseks tüliks. Parem on sellesse suhtuda kui osapoolte mõttevahetusse, kirjutab Mkoolitused koolitusjuht Madis Lokotar.

Iga konflikt vajab personaalset lähenemist. Järgnevas loos kirjeldan, kuidas lahendada üks konflikt osapooltele motiveerivalt, tagades mõlema poole heaolu. Kõiki konflikte saab alati lahendada motiveerivalt, kuid antud tekstis käsitleme me kõiki konflikti lahendamise võimalusi.

Jutustan loo ühest ammusest tööpäevast, mille puhul võite täheldada konflikte ja nende erinevaid lahendamise viise. Nimelt kohtusin teel oma kabinetti koridoris töökaaslasega, kes tahtis, et täidaksin mõned ülesanded, mis tegelikult ei kuulu mu töökohustuste hulka. Teadsin, et mul oleks võimalus keelduda, sest ka minul oli äärmiselt kiire hommik tulemas. Otsustasin kaasa noogutada ja siis tööalaselt eriti tubli olla. Kergem oli temaga nõustuda ja alla anda, kui oma päevakava selgitada ning aega raisata.

Näiliselt võis ju talle tunduda, et kõik on korras, kuid tegelikult tundsin ma end veidi ülekoormatult ja ärakasutatuna. Ka juhatajal oli tol hommikul äärmiselt huvitav tuju. Temagi tahtis, et ma täidaks mõned lisaülesanded, mis minu tavapärasesse päevakavasse ei kuulunud ning antud juhul sinna ka enam mahtuda ei tahtnud.

Üritasin selgitada oma seisukohta seoses käsuga, kuid kindla sõna ja survestamise vastu ma ei saanud. Tundsin, et ta käitus minuga ebaõiglaselt. Sel korral olin samuti alla andnud, kuid mitte enam vabatahtlikult. Hirmu ja aukartuse tõttu ei suutnud ma oma seisukohta kaitsta. Teadsin, et järgmisel korral täiendavatest töökohustustest rääkides on mul kergem kaasa noogutada ja koheselt nõustuda.

Järgmine päev oli kui juba nähtud filmi vaatamine. Ma olin veendunud, et lõputult ei saa see olukord jätkuda. Otsustasin, et pean juhatajaga jõudma kompromissini. Olin veendunud, et me mõlemad peaksime veidi järele andma. Nimelt polnud mul võimalik kõiki lisakohustusi täita, kuid lihtsamate ja kiiremate ülesannete täitmises ei näinud ma probleemi.

Pärast seda, kui juhataja oli ühepoolselt oma soovi avaldanud, esitasin mina tagasihoidlikult oma mõtted. Jõudsime kompromissini, et mina täidan mõningad lisaülesanded ning appi tuleb võtta ka kolmas inimene. See oli parem lahendus, kui eelmisel päeval aset leidnud survestamine. Ma tundsin, et teatud määral minu soovidega arvestatakse.

Päev varem koridoris nähtud töökaaslane, kelle tahtmisele olin vaikimisi järele andnud, ilmus minu kabineti ukse taha. Ta uuris, et kas ma saaksin täna teda jälle aidata. Kuna eelmisest päevas olid mul jäänud täitmata ka mõned enda kohustused, otsustasin jõuda töökaaslasega koostööni. Teadsin, et tema austab mind ja mina teda, kumbki meist polnud domineeriv ega allaandlik. Rääkisime oma seisukohtadest ja otsustasime töötada välja ettevõtte ning iseendi jaoks parima lahenduse.

Kokku saime viis konflikti lahendust – konflikti vältimine, allaandmine, survestamine, kompromiss ja koostöö. Koolitustel toonitan alati, et konflikti osapooltele mõjub alati kõige motiveerivamalt koostöö. See eeldab loomulikult, et suhtlemiseks on aega, osapooled tahavad mõista ning mõistavad teineteist, austavad teineteist ja on täielikult avameelsed.