Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Mari Tammar: mis on Eesti?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mari Tammar
Mari Tammar Foto: Sander Ilvest

Pärimusmuusikust kolumnist Mari Tammar soovitab eestlasel selja sirgu ajada ning lõpuks ometi oma rahva pärandi üle uhkust tundma hakata.

Rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel tõi eestlastele enesemääratlemiseks uue mõõdupuu – euroopaliku kultuuri, millele me tänaseni näeme end tihtipeale alla jäävat. Meis elabkivistunud stereotüüp Eesti talupojast, kes, takune särk seljas, juuksed turris ja mokk töllakil, vahib ristirüütli, hiljem mõisnikuga tõtt. Ent see pole adekvaatne hinnang meie tolleaegsele kultuurile ja toonasele maailmapildile.

See, mida me näeme nüüd, ja mida iseloomustas euroopalik kultuur ka siis, on pidetuse kultuur, seevastu eestlased on olnud ja on ka praegu paigatruud. See on andnud meile võrratumalt kihilisema ja vormilt keerulisema kultuuripärandi. «Kui võrdleme Liivimaa vanemat riimkroonikat meie rahvalauludega, tunduvad rüütlid õige labaste sellidena meie rafineeritud lauluemade kõrval,» on kirjutanud meie regilaulust Jaan Kaplinski. Nomaadlik kultuur, mis ratsutab ringi, pole oma sügavuselt kunagi võrreldav paiksega, sest juurte ajamine vajab aega.

Tagasi üles