Maris Jõks

FOTO: Peeter Langovits

Davise meeskond on nüüd küll väitmas, et Austrias sündinud filminäitleja vastu esitatud uute süüdistustega ei ole neil midagi pistmist, kuid on silmanähtavalt lootmas, et need Schwarzeneggeri toetajate arvu vähendavad.



Selle, 2003. aasta Postimehe võrguväljaandest pärineva lause autorsuses ei saanud tollal tekkida mingit kahtlust. On väitmas ja on lootmas – loomulikult Neeme Raud, aastakümneid Ameerikas elanud ja töötanud ajakirjanik. Mis teinuks kohatuks etteheite, et kuidas küll nii võib kirjutada, see ei ole ju eesti keel.

Kõnealune lause ei jäänud aga üksikjuhtumiks, vaid sellest on kujunenud tendents, nii et praegu niisugust lausekonstruktsiooni nähes ei saa kohe kategooriliselt otsustada, et see ei ole eesti keel. Kui niimoodi üleüldse öelda saab.

Kestvat olevikku ei ole eesti keele verbivormistikus küll veel siiani. Tarind olema + ma-tegevusnime seesütlev kääne liigitatakse sekundaarsete verbitarindite hulka, st mainitud verbivorm kuulub lauses küll öeldise juurde, kuid ei moodusta koos viimasega liitaega (nagu nud-kesksõna täis- ja enneminevikus), vaid on määrus. Näiteks lauses Ta on söömas on ta alus, on öeldis ja söömas kohamäärus. Inglise keelega pole siin midagi tegemist.

Kui mas-vorm on olema-verbiga tihedamalt seotud ja meenutab tõesti liitaega, nimetatakse seda progressiiviks. Erinevalt inglise keelest ei viita eesti keele progressiiv üldjuhul aga kestvale tegevusele, vaid haarab ühte hetke.

Näiteks saab tarindi olema + mas abil väljendada tulevikku, täpsemalt millegi peatset algust, toimumist lähedases tulevikus: Samas sarjas on ilmumas veel kaks kogumikku.

Lausega Olin juba magama jäämas peame silmas üht minevikuhetke ja see peaks olema kas tausta kirjeldav osalause, näitama sündmuse-eelset seisundit. Midagi peab järgnema, muidu jääb öeldu tähenduslikult poolikuks. Näiteks Olin juba magama jäämas, kui kuulsin mingit müra.

Progressiivtarindiga võib väljendada ka protsessi, seisundi järkjärgulist muutumist: Haruldased loopealsed on hävinemas. Seda tüüpi lausete tegusõnad on nn piirivõimalusega verbid – võime ette kujutada mingi protsessi kulgu, lähenemist piirile: on hävinemas, on muutumas, on kasvamas, on saabumas jt.

Ja muidugi saab progressiivi abil edasi anda ka lihtsalt millegi toimumist just praegu, kõnelemishetkel: Oleme siin stuudios ja meil on käimas kuulajamäng. Viimane on näide reportaaž­likust stiilist. Samasse stiili kuuluvad ajalehtede pildiallkirjad, kust olema-verb jäetakse ära: Vaiko Eplik esinemas tänavusel Jazzkaarel.

See on progressiivtarindi tava­pärane kasutusala ja näiteks toodud laused sama hästi kui õpikunäited. Ent progressiiv ei mahu enam sellesse sängi. Kõnelda võib kahest tendentsist. Esiteks, kasutusala on jäänud samaks, ent kui varem oli progressiivtarind marginaalne, siis nüüd on sellest saamas sama tüüpiline eesti keele lausekonstruktsioon kui alus-öeldis-sihitis.

Lõuna-Osseetia on minemas Venemaa koosseisu. Euroopa on üha tungivama pilguga vaatamas Iirimaa poole. Europimedus on saabumas. Eestlasest on saamas maainimene. Keskerakond on Rahvaliidu nišši üle võtmas. Kliima soojenemine on toimumas.

Nn allikakaitseseadus on jõudmas riigikogu saali teisele lugemisele juba sel nädalal. Müügilauad vanalinnas on aina kallinemas, mistõttu väärtusliku originaalloomingu autorid on oma toodete müümist seal katkestamas.


Need on pealkirjad ja tekstidest välja nopitud üksikud laused. Kuid ei peeta võimatuks kirjutada progressiivis kogu tekst: Nõnda on ka täna sündimas, kui Skandinaavia vallutanud madalrõhkkond on edelavoolus meile mahedust toomas ja õhusooja kuni kümne kraadini kergitamas. Kesknädalal on aga jahedus uksele koputamas.

See on eesti keel küll, aga mitte hea stiil. Võimalused, kuidas väljendada sedasama tähendust ilma mas-tarindita, on nii hästi ära unustatud, nagu poleks neid iial olnudki. Lause Hoone on valmimas võib ju sõnastada ka nii: Hoone hakkab valmis saama.

Sageli ajab asja ära lihtne öeldis, nagu eespool toodud näidetes: Euroopa vaatab üha tungivama pilguga Iirimaa poole. Toimub kliima soojenemine (või pigem siis juba Kliima soojeneb).

Kui lauses on juba tulevikule viitav ajamäärus, miks peaks tulevikutähendust veel progressiiviga rõhutama: Nn allikakaitseseadus jõuab riigikogu saali teisele lugemisele juba sel nädalal? Nagu ei pea ilmtingimata ütlema: Vodka on üha enam täitmas inimeste napsiklaase. Et kõneldakse järkjärgulisest protsessist, seda näitab juba määrus üha enam, sellest peaks küll olema.

Progressiiv järjestikustes lausetes mõjub ülepakutuna, ent kui seda kasutada mõõdukalt, muutub lausestus vaheldusrikkamaks: Nõnda on Skandinaavia vallutanud madalrõhkkond tänagi edelavoolus meile mahedust toomas ja õhusoe kerkib kuni kümne kraadini. Kesknädalal aga koputab uksele jahedus.

Vahel võib põhjus, miks progressiivi kasutatakse, olla hoopis kaugemal kui lause otsene tähendus – midagi keelepragmaatikasse kuuluvat. Progressiivlause ütleb ju midagi ainult ühe hetke kohta, jättes edasise lahtiseks, nii et võib rahulikult panna pealkirjaks näiteks Eesti sportlane on võitmas maailmameistrivõistlusi.

Kas võidab ka, pole teada, aga uudise saame juba täna. Või selle asemel et kirjutada Volikogu tahab (võib, kavatseb) esimehe välja vahetada, sõname täie kindlusega: Volikogu on välja vahetamas esimeest. Võib-olla ei tule sellest midagi, aga keegi polegi midagi enamat väitnud. Oleme jäämas selle otsuse juurde – selline lause kõlas ühe ametniku suust raadiointervjuus; väga mugav, võime ka ümber mõelda.

Kuid nagu eespool öeldud – progressiiv vallutab ka täiesti uusi alasid, sellesse pannakse verbe, mida selles vormis varem võimalikuks ei peetud, ja moodustatakse lauseid, mis… nojah, otsustage ise. Domineerimas on nurgeline kõlapilt, kirjutab muusikakriitik. Järkjärguline protsess see ei ole. Aktiivne tegevus, mis võiks toimuda siin ja praegu, samuti mitte.

Eesti keele loogika järgi ei peaks siin seega progressiiv võimalik olema. Aga on, inimene ju kirjutab.

Mida peab silmas majandusreporter, sedastades: Hinnatõusukõverat vaadates jääb vägisi mulje, et konkurentsiamet ja tarbijakaitse pole kõiki oma ülesandeid ühesuguse innuga täitmas? Kas see on reportaažliku stiili taotlus, nii et lugejale peaks jääma mulje, justkui toimuks kõnealune sündmus just praegu?

Ei toimu ju midagi, lause on eitav. Lausest Riigi osalus firmas X on kasvamas saame kõik kenasti aru, võib ainult norida, kas Riigi osalus firmas X kasvab ei kõlaks niisama hästi. Ent kui loeme: Kolmandas kvartalis oli kasvamas riigisektor, tekib segadus.

Esiteks peaks progressiiv osutama mingile kindlale minevikuhetkele. Kolmas kvartal nüüd ikka nii hetk ei ole. Teiseks on see lause poolik, niimoodi võiks kirjeldada tausta, sündmuse-eelset hetke, järgnema peab ka sündmus ise – nagu eespool toodud näites Olin juba magama jäämas, kui… Niisiis, mis juhtus, kui riigisektor kolmandas kvartalis kasvamas oli?

Ja lõpuks, enam ei pea olema liiga kaua võõras keelekeskkonnas viibinud ajakirjanik, et öelda: Mina olen suhelnud koolijuhtide ühingu esimehe härra Toomas Kruusimägiga. Tema jälle on väitmas, et selles küsimuses ei ole käinud korralikku debatti.

Veel selgema pildi progressiiv­tarindi invasioonist saame veebimeediast, -foorumitest ja blogidest ehk sealt, kus kirjalik eneseväljendus spontaanne ja selle tulemus keeletoimetajast ähmastamata. Kinnisvaramaakleri meelest on üks korter teisega sarnanemas.

Majandusajakirjaniku sõnul on investorid lootmas, et föderaalreserv jätkab endist kurssi. Veebifoorumis heidetakse ühele kirjutajale ette õigekirjavigu ja see protestib: Tahaks põnevusega teada, kus mul kirjapildiline viga seisnemas on?

Teises foorumis kiidab keegi politseinikke, kes on üle kõige vihkamas just korruptsiooni. Ajalehe online-väljaande kommentaator kritiseerib artikli keelekasutust (!), deklareerides, et meie inimeste andekus on võrdumas idiootsusega. Uudisteportaalis tsiteeritakse välismaist investeerimiseksperti: Kindlustusettevõtete bilansilehtede tasakaalutus on tähendamas investoritele suuri riske. Ilmselt on turg jätkuvalt kartmas võimalikke tarbimistrendide negatiivseid mõjusid, sekundeerivad spetsialistid majandusportaalis.

Kas see on eesti keel? Mis ta muud on – nii kirjutavad ju eesti inimesed, mitte Google Translator. Ainult et mida nad öelda tahavad? Sarnanemisest, seisnemisest, vihkamisest jm on saanud aktiivne tegevus, nii et küsimusele Mis sa teed seal? võiks vastata: Vihkan.

Härra Kruusimägi on aga pandud olukorda, kus ta pidevalt justkui tahaks midagi väita, kuid pole teada, millega see üritus lõpeb. Veebifoorumi spontaanse eneseväljendaja kallal niimoodi norida pole muidugi mõtet, nõudlikuma teksti looja võiks aga selle peale mõelda.

Inglise keele mõju on siin muidugi ilmne. Ent mitte see pole peamine. Ei ole mõtet ahastada selle üle, et keeles midagi muutub, isegi kui tõuge selleks muutuseks tuleb võõrast keelest, nagu see tihtipeale on. Kui väljendusvõimalusi tekib juurde, tähendab see ju, et keel muutub rikkamaks.

Ainult et see uus peaks tulema vana kõrvale, mitte selle asemele, ja tarvitada võiks seda mõttega – et tähendust täpsustada, lausestust vaheldusrikkamaks ja stiili paremaks muuta. Vastasel korral mõjub uus ja huvitav keelend paremal juhul lihtsalt stambina, halvemal juhul kannatab mõtteselgus.

Keeletoimetaja tähelepanekuid hakkame avaldama kord kuus.