/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Pelgus, et Venemaa väed võivad Eesti okupeerida, on vaibumata aktuaalne olnud juba kakskümmend viis aastat. Pärast Krimmi liitmist Venemaaga kasvas see hirm veel suuremaks. Sõjalised eksperdid, poliitikud, ajakirjanikud ja tavalised inimesed Euroopas, Ameerikas ja Venemaal arutavad üksteise võidu Putini Baltimaade liidendamise plaane. Ma siiski usun, et lähiajal Eestit Krimmi saatus ei ähvarda ja 1939. aasta okupatsioon ei kordu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Venemaale on vajalik sõltumatu Eesti kui Euroopa Liidu ja euroala liige. Sellest on eluliselt huvitatud Venemaa ärieliit. Pole saladus, et tänapäeva maailma juhib erakapital. Ärimehed kasutavad riiki vahendina, millest pumbata välja eelarveraha ning mis garanteeriks investeeringute turvalisuse ja legaliseeriks kasumi.
Venemaa ärimaailmale on Eestit hädasti vaja peamise transiidipunktina teel Euroopasse ja tüüne sadamana oma kapitalile. Eesti okupeerimise korral kaotaks Venemaa otseligipääsu Euroopa turule.
Kujutame seda ette: Venemaa väed saabuvad Narva ja Kohtla-Järve tööliste palvel homme venekeelse elanikkonna kaitsmiseks Eestisse. Ülehomme kehtestavad Euroopa Liit ja USA aga keelu majanduslikele sidemetele liidendatud Eestiga. Venemaa ärimaailm kannaks talumatuid kaotusi. Lisaks on okupeeritud Eesti ülalpidamine liiga kallis. Tuleb trükkida rublasid Eesti töölistele palga maksmiseks, eraldada tasuta maagaasi kütmiseks, ehitada laagrid neile, kes ei jõudnud põgeneda, ja võidelda partisanidega. Milleks sellised liigsed kulud?
Tänane Eesti on minu hinnangul Venemaa jaoks võimas finantsiline kaitseala ja selle piire tuleb pühalikult kaitsta. Sealjuures maksab Eesti kaitseala kaitsmine Venemaale õige vähe. Maksumusse tuleb arvestada Eestis viibivate Venemaa välisluureteenistuse agentide töötasu, samuti kulud PR-projektidele, mille siht on isoleerida Eesti venekeelne elanikkond ülejäänud Eesti ühiskonnast.
Ma usun, et Eestis tegutsevate Venemaa mõjuagentide strateegiline ülesanne on takistada Eesti venekeelsetel elanikel eesti keele omandamist. Inimesel, kes ei oska asukohamaa riigikeelt, on vältimatult madal ühiskondlik staatus. Ta ei saa täisväärtuslikku teavet riigis toimuva kohta ega tunne seadusi. Selline inimene on suurepärane manipuleerimisobjekt. Sellisele inimesele on kerge sisendada, et ta on diskrimineerimise ohver. Ja kõigi probleemide allikas niisugusele lõimimata inimesele on Eesti põliselanikud ja riigi valitsus.
Pronksiöö sündmused jätsid Eesti ühiskonnale sügava armi. Jah, meie, venelased, olemegi sellised. Meis pulbitseb lakkamatu soov anda kellelegi vastu vahtimist. Me oleme nii rahuarmastav rahvas, et oleme võitluses vaenlastega, ikka ja alati eranditult Venemaad kaitstes, liikunud Moskvast Vaikse ookeanini. Ja veel oleme meie, venelased, erinevalt eestlastest ja teistest pragmaatilistest eurooplastest, võimelised hullumeelsusteks.
Tänane Venemaa ei kavatse Eestit okupeerida, aga keegi ei oska ette öelda, mis saab homme, kui näiteks praegune Kremli juht läheb pärast Venemaa majanduse kokkuvarisemist peast segi… Või kui Kremlisse ilmub uus juht ja hakkab jõuliselt lehvitama oma pistrikutiibu, et leida ohvreid, kelle abil enda võimu kinnistada ning pöörata rahva tähelepanu kõrvale probleemidelt pensionide ja palkadega.
Probleemaatiline on ka see, et Eesti erakondadel puudub selge programm suhete arendamiseks Venemaaga. See võimaldab igasuguseid spekulatsioone. Poliitikute valimiseelsed teadaandmised ja ekspertide arutlused on reflekteerivad. Üldistavad sõnad «armastusest ja sõprusest» ei sobi samuti.
Vaja oleks tänapäevast hinnangut Eesti-Venemaa suhetele, kindlat tegevuskava, taktikat sõjalise ohu puhuks ja strateegiat rahumeelse koostöö vajadusteks. Need dokumendid peaksid olema kättesaadavad ka neile Eesti elanikele, kes eesti keelt ei valda. Vastasel juhul tuleb ikkagi ennustada kohvipaksult: okupeerivad – ei okupeeri. Ja pole vaja ka üksteist peljata. Hirm on teatavasti pikal teel halvim kaaslane.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.