Taavi Minnik: Poola tee ei vääri järgimist

Taavi Minnik. Foto: Erik Prozes

Viimastel nädalatel kõlab eestikeelses meedias ja sotsiaalmeedias siin-seal mõte, et Eestil tuleks järgida Poola eeskuju.

Esiteks sooviksin küsida nendelt inimestelt, mida nad «Poola eeskuju» all konkreetselt silmas peavad. Kas seda, et mõned valitseva partei esindajad teatavad, et pool ühiskonda on gowniarz’id (ma ei hakka seda sõna siinkohal tõlkima, kuid seotud on ta fekaalidega)? Või tuleks eeskujuks võtta kohtu- ja õigussüsteemi muutmine valitsusest sõltuvaks? Või muuta valimisseadust niimoodi, et valitsev partei saavutaks hea tulemuse piirkondades, kus ta seda seni pole suutnud? Või allutada meedia kontrollile, et see annaks halbu uudiseid edasi nii, et need kõlaksid positiivsetena? Viimasest nädalast võib poola meediast tuua iseloomuliku näite: uudist Poola reitingu alandamisest kajastas erameedia, kuid riigimeedia vaikis. Või meeldiks teile kuulata oma rahva väljavalitusest, erilisest kohast ja missioonist ajaloos ning ümbritsevas maailmas?

Isiklikult leian, et see pole eeskuju, mis vääriks järgimist. Euroopas kõlavad praegu arvamused, et Ida-Euroopa riikide vastuvõtmine oli viga, kuna nendel riikidel on oma spetsiifiline ajalookogemus. Euroopa Liit ei ole pelgalt majandusühendus, see on riikide liit, mis püsib teatavatel ühisväärtustel ja kindlatel mängureeglitel. Et püsida selles ühenduses, on tarvis neid järgida. Kui me seame selle kahtluse alla, siis kahjustame sellega Euroopa Liitu kui riikide kooslust.

Kui mõned Eesti poliitikud soovivad järgida Poola eeskuju, siis tuleb aru saada, et Brüsselis on lehm, kes annab meile piima, kuni tal seda on. Vähemalt nii seletati põhimõtteliselt meil ja mujal Ida-Euroopas vajadust ELiga liituda. Kui aga Brüsseli lehma sihipäraselt ärritada – lihtsalt ärritamise pärast või et sellega riigis profiiti lõigata –, võib see lehm tagajalgadega lüüa. Kui keegi soovib käia mööda Poola rada, siis palun, kuid arvestagu, et Poolat eraldab Venemaast Ukraina ja Valgevene, aga meie asume otse Peterburi kõrval.

ELi astudes pidi olema kõigile selge, et antakse ära osa suveräniteedist ja osa «poolalikkusest» või «eestilikkusest», kui te soovite. Kas teile meeldib Schengen? Mulle väga meeldib. Kuid seda peagi ei ole, kui asuda sellele teele, ning siis tuleb Helsingi Lääneterminalis taas pass välja otsida.

Selge on see, et mitmetel ELi juhtidel ja Saksa poliitikutel on kätte jõudnud aeg peeglisse vaadata, kuna nende tehtud vead on viinud sedavõrd teravate reaktsioonideni, nagu me näiteks Briti saartel ja Kesk-Euroopas näeme. Kuid vähemalt minu arvates ei ole tee, mis viib ELi nõrgenemiseni või isegi lagunemiseni õige valik. Me elame Ida-Euroopas ning sellised sammud õõnestavad meie julgeoleku aluseid.