Joosep Värk: Integratsioon 2.0?

Joosep Värk Foto: Tairo Lutter

IRL 2.0-le otsitakse alles sisu ja mõtet ning Joosep Värk pakub oma arvamusloos, et selleks kandvaks mõtteks võiks Eesti ühiskonnas saada integratsioon.

Vaieldamatult on viimase aja kõige populaarsemaks teemaks immigratsioon. Olenemata sellest, et Eestisse pole jõudnud veel ühtegi Süüria sõjapagulast, on võimatu ühtegi päeva mööda saata nii, et sellest kuskilt mitte midagi ei kuuleks või loeks. Aga integratsioonist räägitakse palju vähem.

Kuna IRL palus Isamaa 2.0 protsessi raames saata endale ideid sellest, kuidas seada Eestile uued suured eesmärgid ning jõuda kahe miljoni eestlaseni, siis siin see on. Mul on kahju, et Eestis pööratakse nii vähe tähelepanu integratsioonile. Pärast seda, kui 2007. aastal Tallinna kesklinn segi peksti, muutus see mingiks ajaks populaarseks väljendiks, kuid ajapikku kaotas see oma sära. Juhtus ju isegi nii, et ühe hetkelise valitsuskriisi ajal kaotati ära rahvastikuministri ametikoht.

Loomulikult ei tähenda see seda, et integratsiooniga enam keegi ei tegeleks, ent eriti nähtav ega populaarne see teema küll ei ole. Seetõttu tahaksingi ma IRLile pakkuda: võtke see enda südameasjaks, tehke sellest enda teema. Kasutage heas mõttes ära Viktoria Ladõnskajat ja Mihhail Lotmani, näidake, kui positiivsed ja värskendavad tulemused sellel protsessil võivad olla.

Loomulikult on see rahvusriigi ideaali eest seisva IRLi jaoks keeruline valik, kuid sellega oleks neil suurepärane võimalus näidata oma vastutustundlikkust. Seni on erakond neil teemadel paistnud silma hoopis sellega, et häälekalt on nõutud 60 protsendi reegli täitmist vene koolides või on kuulutatud, et konservatiivne kodakondsuspoliitika on nende töövõit.

Selle kõrval võiks IRL edaspidi pakkuda ka inimnäolisemat nägu nendele inimestele, kes ei oska võib-olla eesti keelt piisavalt hästi, kellel ei ole Eesti passi, kelle nahavärv on teistsugune, aga kes on truud Eesti põhiseaduslikule korrale. Kui tavapäraselt öeldakse, et vabadus saab olla ainult siis jätkusuutlik, kui vabadusega kaasneb vastutus, siis nõnda on minu arvates ka nõudmistega. Häälekad nõudmised saavad olla jätkusuutlikud vaid seni, kuni nende esitaja vastutab selle eest, et need on täidetavad, ja seda mitte ainult vähestele. Ma usun, et selline lähenemine aitaks leevendada ka kõige suuremat Eesti ees seisvat probleemi, milleks on minu hinnangul noorte inimeste väljaränne.

Siinkohal ei tasu IRLil karta ka seda, et Reformierakond juba teab-mitmendat-korda neilt teema üle võtaks (viimati võtsid näiteks julgeolekupoliitika). Miks? Sest Reformierakond on viimastel kolmedel riigikogu valimistel mänginud hoopis vene kaardiga hirmutamisele, mis on neile toonud kadestamisväärset edu. Aga kui nad peaksid selle juhtumisi ikkagi oma teemaks tegema, siis oleks tulemus ju endiselt väga positiivne.