Aimar Altosaar: kohatu on katse siduda väsinud ja lontis IRLi kunagise erksa Isamaaga

Aimar Altosaar Foto: Kaja Vajak

IRLi esimehe Margus Tsahkna aktsioon meenutab Edgar Savisaare püüdu oma erakonnale ja toetatajatele sisendada, et kunagised Rahvarinde ajad on tagasi, sest  siis olevat Savisaar toonud Eestile iseseisvuse nüüd aga võitleb nende eest, kes «sellist Eestist ei tahtnud». Kaks miljonit eestlast 30 aasta pärast? Sellest on räägitud aastaid. Uhked numbrid on inimestest jälle eespool, kirjutab Vabaerakonnd juhatuse liige Aimar Altosaar.

Valimisliidu ja seejärel Rahvusliku Koonderakonna Isamaa tähelend ei olnud ajaliselt küll kestev, kuid kahtlemata Eesti arengut väga olulisel määral mõjutanud poliitiline keeristorm. Teine kord, sajandivahetusel Isamaaliiduna, suutis Isamaa ja ERSP põhjalt välja kasvanud poliitikute põlvkond anda Eesti arengule veel ühe tõuke, millest arenes välja meile palju kuulsust toonud e-riiklus.

Püüd siduda tänapäeva väsinud ja lontis IRLi kunagise erksa ja väge täis Isamaaga on kohatu. Saatuslikuks saanud otsus ühineda poliittehnoloogiliselt võimeka, kuid oma sisu mahamänginud Res Publicaga, võttis ka Isamaalt/Isamaaliidult arenguvõime. Kõrvalt vaadates näib, et visioonivabad poliittehnoloogid kontrollivad IRLi ka praegu.

Veelgi  ei kannata enam võrdlust 90ndate esimese poole ja kümnendate keskpaiga Eesti majanduslik olukord. Ka maailm tervikuna ja meie ühiskond on kahekümne ja enama aastaga peaaegu tundmatuseni muutunud. Nostalgialakse võib jagada memoraalüritustel, mitte poliitilise elu tulipunktis!

Seni, kuni meie töötaja aastane lisandväärtus jääb alla 30 tuhande euro aastas, kuid meie jõukatel naabritel on see kaks kuni kolm korda kõrgem, ei näe me ka klaaslaes pragusid ega võimalusi ühiskonnana võimalusi kõrgliigasse tõusta

Meie maailm muutub kiirenevas tempos, muutuvad tehnoloogiad, ärimudelid ja inimeste harjumused-hoiakud. Eesti on napilt-napilt jõudnud maailma juhtriikide klubisse, kuid nagu on ekspertide poolt välja toodud, leiame eest veel mitmeid arengu klaaslagesid, enne, kui me võime rahul olla oma majanduse ja ühiskonnaga. Kõige kokkuvõtvam on ehk keskmise palga lõks, millega oleme suurelt maas OSCE juhtiriikidest, kooslusse kuhu ju tahame kuuluda ning kus paljude arengunäitajate poolest olemegi (Inimarengu aruande indeks järgi 30.koht) juba päris heal kohal.

Keskmist palka määrab kõige enam meie majanduse ja selle tuumaks oleva eksportiva töötleva tööstuse lisandväärtuse tootmise tase. Seni, kuni meie töötaja aastane lisandväärtus jääb alla 30 tuhande euro aastas, kuid meie jõukatel naabritel on see kaks kuni kolm korda kõrgem, ei näe me ka klaaslaes pragusid ega võimalusi ühiskonnana võimalusi kõrgliigasse tõusta. See aga paratamatult tähendab, et eestlasi jääb kodumaal järjest vähemaks ehk tagasipöördujate hulk jääb lahkujatele alla.

Tootlikkus ei ole pelgalt kõrgtehnoloogia ja targad masinad – need  on vaid eelduseks, mille potentsiaali saavad realiseerida ikka ja ainult inimesed. Aga mitte üksiksooritajatena vaid tänapäeval aina sünergilisemas koostoimes, ettevõtete siseselt ja –vaheliselt koostööd tehes, oma kliente ja tarbijaid tõsiselt võttes.

Inimeste, nii töötajate kuid eelkõige juhtide võime teisi kuulata ja oma sõnumeid edastada ehk sotsiaalsed oskused, on tänapäeval kõrge tootlikkuse vältimatuks tingimuseks. Sest väärtusi loovad eelkõige inimesed koostöös  inimestega teistele inimestele. Iga tööprotsessis osaleja, tippjuhist laotööliseni peavad ennast tundma väärikate kogukonnaliikmetena, mitte ainult oma kodus, vaid ka töökohal ja kogukonnas. Inimese väärtustamine kipub jääma unarusse, kui räägitakse sajandi eesmärkidest. Nendest suurtest eesmärkidest pole aga ilma ennast hästi tundvate inimesteta mingit kasu.

Kaasaegse Lääne ühiskonna (sinna ju tahame kuuluda!) inimesed on kommunikatiivsed ja haritud, kõrge enesehinnanguga ja kõrgete ootustega elu suhtes, hindavad vabadust ja võrdsel tasandil suhtlemist, mitte jäikasid käsuliine ja sortimist «ülemateks ja alamataks». 

Inimeste loovus ja töövõimekus saavutab maksimumi, kui töökohtadel on arvestatud nende reaalseid  oskusi, elukogemust, vanust ja üldist võimekust, mis on kaasaegses tootmises ka alati võimalik, kui silmas pidada igasuguse töö iseloomu muutumist intellektuaalsemaks ja sotsiaalsemaks.

Kui tahame eestlusele head, eesti rahva mõjukuse kasvu ning rahva kestvust üle aegade, siis tuleb keskenduda sellise ühiskonna loomisele, kus inimestel on hea elada. «Karavan on veninud liiga pikaks», nagu ütles üks Isamaaliidu presidendikandidaat 2001. aastal, pidades silmas, et väike riik on nagu kogukond, kus mahajääjaid ei tohiks jätta kõrbesse surema.

Kahjuks oleme jätnud paljusid maha. Vaesumist soodustava maksusüsteemi tõttu, väikeettevõtteid pitsitava maksukoormuse ja bürokraatia tõttu, kohalikke kogukondade marginaliseerimise ja ääremaastumise tõttu. Aga õnneks veel ei ole hilja aidata teekaaslasi püsti.

Kui hoiame kogukonna koos, seisame turvalise ka kvaliteetse elukeskkonna eest, arendame intelligentselt oma majandust ning võtame tõsiselt oma kuulumist Lääne maailma, siis oleme ära teinud rahva tuleviku nimel miinimumi. Üleskutsed laadis «saagu meid palju» jäägu aegadesse, kui meil olid teised eksistentsiaalsed probleemid. Aeg on kiiresti edasi läinud, isamaa ei vaja «Isamaa» punkte, vaid avatud ja uut inimkeskset mõtlemist, mida me aga IRLi esimehe kõnetekstidest ei leidnud.