ÜRO rahuvalveväed viidi Lõuna-Liibanoni 1978. aastal, et aidata Liibanoni keskvalitsusel taastada kontrolli selle regiooni üle. Julgeolekunõukogu andis mandaadi selleks missiooniks esialgu pooleks aastaks, kuid ÜRO rahutagamismissioon jätkub selles rahutus piirkonnas tänaseni.

Sellel missioonil osaleb möödunud aastast Soome-Iiri ühispataljoni koosseisus ka Eesti jalaväerühm. Eesti rahuvalvajad teenisid Liibanonis ka 1990. aastatel. Esmapilgul pole tegemist keerulise missiooniga, võrreldes näiteks Afganistani või Iraagiga, kuid kahtlemata on ka Liibanon Eesti kaitseväele korralik katsumus.

37 aastat on UNIFIL olnud puhvriks Hezbollahʼ ja Iisraeli vägede vahel, kusjuures mõlemad suhtuvad ÜRO rahuvalvajatesse skeptiliselt. Hezbollah’le ei meeldi lääne kohalolek, Iisrael on UNIFILi ja ÜROd aga tihti süüdistanud rahuvalve imiteerimises. Praegu valitseb Lõuna-Liibanonis küll näiline rahu, kuid 21. sajandi alguse Lähis-Idal on samamoodi kui 20. sajandi alguse Balkanil potentsiaal muutuda maailmarahu ähvardavaks püssirohutünniks.

Mida siis eesti mehed tuhandete kilomeetrite kaugusel kodumaast teevad? ÜRO rahuvalvemissioone on läbi aastakümnete kritiseeritud. Rahvusvaheliste jõudude kohalolek ei ole mingi imerohi, kuid enamasti muudab see rahu püsimise tõenäolisemaks ning ka pikemaks – selles võib veenduda, kui vaadata ÜRO sinikiivrite missioonide varasemat ajalugu.

Meenuvad muidugi ka läbikukkumised 1990. aastate Jugoslaavia konfliktides, mh rahuvalvajate suutmatus ära hoida Srebrenica massimõrva. Kuid sellest hoolimata on ÜRO rahuvalvajate roll konfliktide reguleerimisel olnud suur ning nende kohalolek on aidanud mitmel puhul vältida riikide tagasivajumist kodusõtta.

Liibanoni kodusõda 1975–1990 on viimasel ajal sageli kõrvutatud tänapäeva Süüria konfliktiga. 15 aastat väldanud kodusõjas hukkus 150 000 inimest, kuid riik ei lagunenud ning peamised rahvus- ja usuvähemused said laialdase omavalitsuse. Selle hapra tasakaalu ning stabiilsuse säilitamisel on suur osa ka ÜRO sinikiivritel, mh Eesti rahuvalvajatel.

Rahuvalvemissioonide oluline välispoliitiline sõnum on, et eestlased pole maailmasündmustes pelgalt kõrvaltvaatajad, vaid ka nende sündmuste mõjutajad, võttes otseselt osa kriiside ja konfliktide reguleerimisest ning lahendamisest. Viimastel kuudel on jälle meedias räägitud Eesti kandideerimisest ÜRO Julgeolekunõukogu vahetusliikmeks 2020. aastaks. Nende püüdluste toetamiseks on sõnum eestlastest kui konfliktilahendajatest, mitte kui pealtvaatajatest veelgi olulisem.