Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
/nginx/o/2014/03/28/2923486t1h163b.jpg)
Televiisorikultuur on Venemaal totaalne. Televiisor on pea igas majapidamises ning endast lugupidaval perel on neid enam kui üks. Kui peamine pildikast asub elutoas, siis teine on tavaliselt köögis. Hommikul pannakse esimese asjana telekas käima ja õhtul viimase asjana lülitatakse see välja.
Ma ise suurt televiisorit ei vaata, ent oktoobris olin mõned nädalad Venemaal, kus ma Kaug-Põhjas elasin perekondades, kus kõrvaltoas mängis televiisor. Mingil hetkel hakkasin huvi pärast tegema märkmeid, et mida seal siis näidatakse. Märkmeid üle vaadates jäi päevakavast kergelt skisofreeniline mulje. Kõigepealt pälvis mu tähelepanu jutusaade, kus saatejuht kasutas selgelt blatnoi-kõneviisi: rääkis valjult, agressiivselt ja kuidagi läbi hammaste. Järgnes reklaam, kus tekst loeti ette puhtas sõjaväelises raportistiilis. Siis tuli «selgeltnägijate» lahing, kus osales ka Eestist pärit vene neiu, keda saatejuhid kutsusid «estonkaks». Kohe otsa sõitsid uudised, kus kaua arutati võidukat pealetungi Islamiriigile. Enne kick-boxingʼu võistlust näidati Danoneʼi reklaami, mille heliks kasutati nõukogdeaegset viisi «Mir natšinaetsja s ulõbki». Huumorisaadete ühisnimetaja oli see, et kõik esinejad karjusid hüsteeriliselt.