Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Käsitlen Putini-lembeseid rahvusšoviniste olemusliku ohuna, mis ei erine Kremli punajüngrite või vasakäärmuslaste ohust, kirjutab Sergei Metlev (Vabaerakond).

Ungari äärmuskonservatiivne valitsus pitsitab demokraatlikke liikumisi ja laseb põhja Euroopa algatused pagulaskriisi reguleerimiseks. Vasakkreeni kaldunud ühiskonnad ei pruugi enam isegi naiste massiahistamist Kölni peaväljakul tõsiselt võtta. Euroopa keha rebivad pooleks vasak- ja paremäärmuslus. Eestile kujutab see lahing olemuslikku ohtu, sest tugineme Euroopa koostööle. Väljapääs on otsusekindel tasakaalukus valitsemises, millel on selgroogu kaitsta vabadust.

Külastades mullu sügisel Brüsselis toimunud noortefoorumit, ootasin ausat arutelu pagulaskriisi teemal. Üllatusin, kui ligi kümnest Euroopa riigist pärit noorte esitatud mõistlike küsimuste ja arvamuste peale ja Euroopa Liidu kriisijuhtimise võime kohta vastasid ametnikud ja analüütikud kantseliidi ja lakke suunatud pilkudega.

Üllatus asendus ehmatusega, kui seminarile tulnud inimõiguslane sõimas korraldajad läbi, sest osalejate hulgas polnud mustanahalisi. Korraldajatel ei jäänud muud üle kui süüd tunnistada.

Ehmatus asendus nördimusega, kui pidin tunnistama, et Euroopa Liidu südames on poliitkorrektsus omandanud hirmutava kuju. Probleemidest ei räägita seal otse, keerutamisega minnakse lausa absurdini, sest kardetakse paranoiliselt kedagi riivata või ennast kritiseerida. Selle tagajärjel on suured ühiskonnarühmad lükatud avaliku arutelu räpasesse tagahoovi, kus nad osaliselt radikaliseeruvad ning endale suuri juhte ja õpetajaid toodavad. 

Ahistav poliitkorrektsus väljendub näiteks sõnade eest karistamises. Vaenu õhutamine sotsiaalsete, rassiliste, rahvuslike ja muude gruppide suhtes on Eesti põhiseadusega keelatud. Karistus on ette nähtud juhtudel, kui vihakõne on põhjustanud reaalset ohtu kellegi elule, tervisele või varale. Selline lähenemine on omane vaba ühiskonna karistusõigusele. Mitmes riigis on trükimusta näinud vihane sõna aga karistatav, ilma et see mingisugust reaalset ohtu kujutaks. On mindud seda teed, et vaba ühiskonna ideaale kaitstakse nende samade ideaalide alustalasid kahjustades. Mõistlikum on soodustada sellist ühiskonnaeetikat, mis ei pane sarivihkajaid vastutama mitte õiguslikult, vaid sotsiaalselt – mis kärbib sotsiaalseid hüvesid.

Tundes ennast ahistava poliitkorrektsuse survel elu ääremaale lükatuna, väljendavad miljonid eurooplased, keda ei saa sarivihkajateks nimetada, oma rahulolematust ja janu sõnavabaduse järele. Valimiskabiinides kirjutavad nad kandidaadinumbri sedelile pruuni pliiatsiga, sest äärmuslased on vähemalt otsekohesed. Selle tagajärjel kasvab Putini toetaja Marine Le Peni lootus tõusta Prantsusmaa presidendiks. Revolutsioonihõngulise, sotsialistliku Prantsusmaa presidendiks! Rahu ja jõukust nautinud sotsiaal-liberaalne Rootsi aga vaatab hommikul aknast välja ja näeb mööda tänavat kõndivat tõsise näoga rootslast. Ta käsi on taskus rusikas. Ta toetab paremradikaalseid Rootsi Demokraate.

Kui rusikaid taskus hoidvate inimeste seltskond kehtestab vaba ühiskonna põhimõtetele sülitava parempoolsuse ning vana vasakpoolsus ei lõpeta naiivset unistamist, siis naaseme sinna, kust oleme Euroopa rahuprojekti teostades eemaldunud – jäika ideoloogiariiki, mis ei pea vabadust suurimaks hüveks ega suuda lahendada probleeme koostööga. ETV näitas BBC draamasarja «37 päeva», mis räägib Esmese maailmasõja valla päästnud saatuslikest vigadest. Viimases osas näeme Briti riigisekretäri sõja eelõhtul tänavalaternat kustutavat kojameest vaatamas. Tuled kustuvad üle Euroopa ja millal nad jälle süttivad, pole teada, mõtiskleb ta.

Kui Euroopa ühiskondade, sealhulgas Eesti selge enamus suudab ühineda vabadust austava kesktee ümber, siis ehk suudame ära hoida tulede kustumise NATO peakorteris, Euroopa parlamendis ja koos sellega ilmselt ka Toompea lossis. Kui räägime pagulastest, siis eristagem sõjapõgenikke ja majandusmigrante ja aidakem esimesi, kel pole peale elu midagi alles. Kui räägime inimeste vabadusest ja põhiõigustest, siis eelistagem alati usaldust soodustavat ja inimesekeskset poliitikat. Vaba liikumine – Schengeni tsoon – on üks suurimatest Euroopa hüvedest, see väärib kaitsmist. Kui keegi on vihane pagulaste peale oma valitsuse tegevusetuse tõttu, siis mõistkem murelikkust, ent astugem vastu sihipärasele vihkamisele.

Sinimustvalge sidumine äärmuslike ja rassistlike hoiakutega on aga moraalne kuritegu. Kui näete tänaval joobes vihkajat, kes Eesti lipuga uhkeldab, siis kutsuge talle politsei. Paremäärmuslased ei ole sinimustvalged, sinimustvalge on meie üldrahvalikult kehtestatud põhiseadus, mis tugineb demokraatia, vabaduse ja inimväärikuse austamisele ning Eesti positiivse omapära hoidmisele. Põhiseadus on ühiskondlik kompromiss, seetõttu sümboliseerib ta hästi mõistlikku keskteed.

Selline on vabadust väärtustav kesktee. See eeldab palju empaatiat ja tahet keskenduda kõige olulisematele eesmärkidele, selle asemel et veenda vihaselt kogu maailma oma tõdede absoluutsuses.

Liigse poliitkorrektsuse pinnalt võrsunud äärmuskonservatism on kõigele lisaks ka Putini-sõbralik. Äärmuslased usuvad, et Kremli kotkad lendavad Süüriat pommitama, sest kotkakasvataja Putin tahab päästa traditsioonist kristlikku Euroopat. Ilusast Itaalia pintsakust ja kuldristikesest rinnal selleks ei piisa. Võib-olla pole see mitte niivõrd päästja oreool, mis paremradikaale tema poole tõmbab, vaid hoopis tugeva käe mentaliteet. Igasugune äärmuslus otsib autoriteeti, kelle kätte ennast jäägitult anda. Tugeva käega püüavad poliitikuteks kehastunud äärmuslaste autoriteedid pea alati demokraatlikule süsteemile surmahoopi anda.

EKRE ja temataoliste propageeritav 19. sajandi maailm, kus mehe koht on sõjaväes ja naise oma sünnitusmajas, kus õiguskorda määrab dogma ja rahvusvahelist elu korraldab ürgne tugevaima seadus, pole Eesti-sugusel demokraatlikul riigil kohta. Sellises maailmas on Eesti provints, mida sulatusahju toppida. Seda on korduvalt püütud teha. Jõhkrate haugaste seltskonnas kahanevad Eesti ellujäämisvõimalused järsult.

Seda tõdemust tuleb aktsepteerida kui ajaloolist kogemust, mida oleme 20. sajandi kestel omandanud. Äärmuskonservatiivsed ja ka äärmussotsialistlikud valitsused kallutavad Euroopa ammu läbiproovitud killustatuse poole, mis põhjustab jõujoonte ulatuslikke nihkumisi. Selle tulemusena saab Peterburist taas meie metropol, kuid Venemaa juhtkond ei muutu demokraatlikumaks ega inimsõbralikumaks. Eestis kiputakse unustatama, kus me asume, kust tuleme ja kes oleme: asume suurjõudude piiril, tuleme kurnavast ja õpetlikust nõukogude okupatsiooniajastust ning oleme rahvusvahelisele usaldusele ja rahule tuginev riik.

Juristina ja austades 1992. aastal põhiseaduse rahvahääletusel langetatud ajaloolist rahva valikut vaba ja euroopaliku Eesti kasuks, käsitlen Putini-lembeseid rahvusšoviniste olemusliku ohuna, mis ei erine Kremli punajüngrite või vasakäärmuslaste ohust. Jah, viis aastat tagasi me sellest ei rääkinud, nüüd aga on aeg mõista, et tähelepanu nõudvad ohud on mitmekesistunud. Euroopa vajab hädasti tasakaalukaid lähenemisi, mitmesuguste hirmude rahustamist ning reaalsetele ohtudele reageerimist ilma piinliku aegluseta.