Jaan Ginter: kas lööme terrorismikuritegu liiga jämeda kurikaga?

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginter. Foto: Margus Ansu

Selle nädala teisipäeval tegi Harju Maakohus Eesti esimese terrorismikuritegevust puudutava otsuse. Lõunalauaski jõudis mul jututeema selleni, kas mõistetud karistuste karmus on põhjendatud või äkki peaks veelgi karmimalt karistama, ning kas süüdimõistmiseks oli üldse alust, kirjutab Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter.

Kohus mõistis Ramil Khalilovi süüdi terrorikuriteo ja selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamises ja toetamises ning terroristlikku ühendusse kuulumisele kaasaaitamises. Teda karistati seitsmeaastase vangistusega. Khaliloviga koos kohtu all olnud Roman Manko mõistis kohus süüdi terrorikuriteo ja selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamises ja toetamises. Manko sai karistuseks viis aastat vangistust.

Süüdistatavate kaitsjad on aga jätkuvalt seisukohal, et nii Ramil Khalilov kui Roman Manko oleks tulnud hoopis õigeks mõista.

Millele tugines kohtuotsus?

Selleks, et kedagi terrorismi rahastamise eest süüdi mõista, on Eestis vaja tõendada, et süüdistatav on rahastanud (või muul viisil teadvalt toetanud või teinud kättesaadavaks või kogunud vahendeid) terrorikuriteo toimepanemist (või terroristlikku ühenduse loomist, juhtimist või sinna liikmete värbamist või sellesse kuulumist või terrorikuriteo ettevalmistamist või sellise kuriteo toimepanemisele avalikku üleskutsumist). Või et ta on samal moel toetanud mõnda isikut, kelle tegevus on suunatud terrorikuriteo toimepanemisele, ning on ka alust arvata, et see isik kasutab neid vahendeid eelkirjeldatud kuritegude toimepanemiseks.

Selleks, et rääkida kuriteo rahastamisest, oleks vaja näidata, et seda kuritegu on vähemalt asutud toime panema või ette valmistama. Seda saaks aluseks võtta siis, kui oleks olemas süüdimõistev kohtuotsus. Ühtegi varasemat kohtuotsust, mida Khalilovi ja Manko asjas aluseks võtta, praegu teada ei ole.

Seega antud juhul peab aluseks olema kas praeguse otsusega mõne varasema terrorismiga seonduva kuriteo (näiteks kuulumine terroristlikku ühendusse) toimepanemise tuvastamine või siis see, et rahastati mõne isiku terrorismikuriteo toimepanemisele suunatud tegevust.

Kohtuotsus toetub sellele, et Khalilov ja Manko on rahaliselt ja muul moel toetanud Ivan Sazanakovi tegevust, tema kaudu Khalilovit ja Mankot üldse terrorismiga seondatakse. Meedias käesolevaks ajaks avaldatu kohaselt põhineb kohtuotsus kaitsepolitsei andmetel, et Sazanakov ühines 2013. aastal Süürias relvastatud terroristliku ühendusega.

Et kohtuotsus saaks olla põhjendatud, peaks apellatsioonimenetluses ilmnema, et tõendid selle kohta, et Sazanakov kuulus terroristlikku ühendusse, on tõesti olemas. Näiteks Facebooki postitatud pildid Sazanakovist relvadega poseerimas seda küll kindlasti piisavalt ei tõenda. Süüria territooriumil tegutseb palju mitmesuguse orientatsiooniga relvastatud ühendusi, aga kindlasti mitte kõiki neist ei ole võimalik (vähemalt praegu) automaatselt lugeda terroristlikeks ühendusteks. Seda, et Sazanakovi tegevus oli suunatud terrorikuriteo toimepanemisele, on isegi veel raskem tõendada.

Mõnevõrra ootamatu oli ka karistuste karmus

Terrorismi rahastamine on äärmiselt ohtlik kuritegu ning just seetõttu on selle eest maksimaalseks karistuseks 10 aastat vangistust. Minimaalne karistus on 2 aastat vangistust. Khalilovile ja Mankole mõistetud karistused jäävad seadusega ette nähtud miinimumi ja maksimumi suhtes enam-vähem keskele.

Et tegemist on Eesti esimese terrorismi rahastamise kohtuasjaga, siis ei ole võimalik mõistetud karistusi võrrelda senise karistuspraktikaga. Seega tuleb võrdlemiseks kasutada välisriikide kohtulahendeid.

Meie põhjanaabril Soomel oli esimene terrorismi rahastamise kohtuasi 2014. aasta lõpus. Nemad karistasid 4000 dollari ulatuses terroristide finantseerimise eest põhisüüdlast ühe aasta ja nelja kuu pikkuse vangistusega tingimisi ning teisi grupi liikmeid viiekuulise vangistusega tingimisi. Karistuste võrdlemisel tuleks siin arvestada sedagi, et meie kaasuses on tegemist vaid 500-eurose rahastamisega.

Soomes rakendatud karistuse silmatorkavalt leebemat iseloomu ei saa ära seletada karistusseaduste erinevusega, maksimaalne karistus on Soomes ainult veidi väiksem kui meil – 8 aastat vangistust.

Muidugi ei saa Soome karistuspraktikale toetudes kohe öelda seda, et meil kohaldatud karistus oleks olnud ebaproportsionaalselt karm – Soome karistuspraktika on ka teiste kuritegude osas meie karistuspraktikast oluliselt leebem.

Kuid Khalilovile ja Mankole mõistetud karistused on märkimisväärselt karmimad isegi Venemaal analoogilistel juhtudel kohaldatud karistustest. Need on reeglina küll reaalsed vangistused, aga piirduvad tavaliselt 2 – 3 aastaga.

Muidugi ei ole ilma kõiki tõendeid läbi kaalumata võimalik väita, et kohaldatud karistus on põhjendamatult karm. Muidugi tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka seda, et me loodame, et karistus vähendab potentsiaalsete kurjategijate valmisolekut kuritegusid toime panna.

Kuid uuringud näitavad üpris üksmeelselt seda, et karistuse karmuse pideva tõstmisega ei ole võimalik saavutada sellega samas ulatuses kuritegevuse vähenemist. Pigem on tähtis see, et me saaksime kätte võimalikult suure osa rikkumiste toimepanijatest.

Seega on kindlasti mõistlik kaaluda, kas antud juhul nii karmide karistuste kohaldamine ja selleks suurte kulutuste tegemine on põhjendatud. Kuritegevuse ärahoidmiseks võib olla märksa otstarbekam kulutada osa neist vahenditest praegu lahendamata jäävate kuritegude avastamiseks.