Õpilased klassis

FOTO: SCANPIX

Eesti on lubanud oma ühiskonda vastu võtta umbkaudu pool tuhat pagulast, eelistades kristlasi ja lastega perekondi. Käesolev on teemaarendus võimalikest väljakutsetest, mis seisavad Eesti haridussüsteemi ja laiemalt kogu ühiskonna ees pagulaste vastuvõtmise korral, kirjutab orientalist Martti Kalda Õpetajate Lehes.

Käesoleval aastal on Euroopasse voolanud pea 750 000 põgenikku. Enamik neist (umbes 75 protsenti) on pärit Lähis-Idast (Süüria, Iraak), väiksem osa Lõuna-Aasiast (Afganistan, Pakistan, Bangladesh), Kesk-Aafrikast (Eritrea, Nigeeria, Somaalia, Sudaan) ning Balkani poolsaarelt (Kosovo, Albaania, Serbia). Keskmine pagulane (umbes 65 protsenti neist) on 20−40-aastane islamiusuline põhiharidusega mees. 85 protsenti põgenikest on kodumaalt lahkunud sõjalise konflikti tõttu.

Keele- ja kultuuribarjäär

Integratsiooni esimene samm on eesti keele ja kultuuri õpe (kodanikuõpetus). Siinkohal arvestagem, et enamik põgenikest (mehed, naised, lapsed) ei oska võõrkeeli või valdab neid vaid vähesel määral. Kuna kolm neljandikku põgenikest pärineb Lähis-Ida maadest, võib loota, et pea kõik nad saavad aru araabia ühiskeelest. Seega vajame umbkaudu 20 araabia keelt kõrgtasemel valdavat õpetajat, kellel on pedagoogiline eriharidus. Eripalgelise põgenike hulga korral on Eestil tarvis ka rohkem vastavate keelte valdajaid.

Pagulaste ühiskonda integreerimisel on kõige olulisem keelebarjääri ületamine. On oluline, et vastne Eesti elanik ei saaks aru mitte üksnes sõnadest ja lausetest, vaid ka öeldu mõttest. Mõistetagu, et põgenik ei tõlgi öeldut mitte üksnes oma keelde, vaid ka oma meelde, st keelebarjäär on ka kultuuribarjäär. Kahjuks on see paljude (pagulaste, ent ka Eesti kodanike) jaoks ületamatu takistus.

Hoolimata Eesti hariduse demok­raatiataotlustest, arvestagem, et enamik põgenikke pärineb islamiusklikest meesšovinistliku kultuuriga riikidest. Seetõttu kehtib põgenike seas sisemine hierarhia. Araablased on muslimite seas esirinnas, järgnevad teised europiidse rassi esindajad (Lõuna-Aasia ja Balkani rahvad). Negroidsed muslimid on kõige alamad, sest nemad on ajaloo vältel olnud islamimaailmas orjad ja teenrid.

Mehi peetakse naistest paremateks, poisslapsi eelistatakse tüdrukutele. Parima tulemuse saavutamiseks tuleks need grupid klassiruumis lahutada. Kindlasti peaksid õppima eraldi mehed ja naised, säärane on muslimite arusaam naistega arvestamisest. Naissoost õpetajatel on keeruline end meeste- või poisteklassis kehtestada, seega peaksid vähemalt pooled eripedagoogidest olema mehed.

Muslimite nägemuses on ainus õige ja oluline haridus usuharidus: klassikaline araabia keel, koraan ja selle seletused, palvetekstid, islami ajalugu. Pagulastelt ei tasu oodata liigset entusiasmi eesti keele ja kultuuri õppimisel, huvi Euroopa väärtuste vastu.

Enamiku pagulaste lähteriikide kooliprogrammides puudub keemia ja füüsika, geograafia ja bioloogia. Enamik meessoost pagulasi oskab lugeda, kirjutada ja vähesel määral arvutada. Naiste puhul ei saa seda alati eeldada. Heal juhul on neil olemas islamikeskne maailmanägemus ja vaade ajaloole. Pagulastel võivad puududa teadmised kõige elementaarsemast: demokraatia ja humanismi põhitõdedest, evolutsiooniteooriast, maailmageograafiast, ajaarvamisest jne.

Ainus tõde tuleb Allahilt

Arvestada tuleb islami tavadega. Koolides tuleb sisse seada palveruumid, kus tähistatud Meka suund (palvesuund ehk qibla). Palveruumi lähistel peab olema pesuruum, sest enne palvetamist on muslimitel kohustus pesta käsi-jalgu ja nägu-kaela.

Palvuse ajad arvestatakse välja päikese järgi, seega jaotuvad päevased palvekorrad Eestis suvel ligi kahekümnele, talvel aga vaid viiele tunnile. Palvus on alati esikohal, st palveaja saabudes katkestab muslim kõik muud tegevused (k.a õppimise) ja suundub palvetama. Mõistetavalt on see Eestis ja Euroopas, kus haridus seisab religioonist rangelt lahus, kummastav käitumine.

Toitlustamisel peab silmas pidama, et muslimitel on keelatud süüa sealiha. Ideaalis tohivad nad süüa vaid halal (arab «lubatud») lihast (rituaalselt tapetud looma-, lamba- või kanaliha) valmistatud toite. Erandiks on taime- ja kalatoidud. Halal toidu valmistajad võivad olla ka kristlased või juudid, juhul kui nad on loomade tapmisel järginud islami traditsioone. Seega peab haridussüsteem arvestama ka kokkade eriväljaõppe vajadusega.

Paastukuul (ramadaan) on keelatud süüa ja juua päikesetõusust kuni loojanguni. Näiteks 2016. aastal vältab paastukuu 7. juunist 7. juulini, seega paastub täiskasvanud muslim Eestis hommikul kella neljast (päikesetõusust) kuni õhtul kuni kella üheteistkümneni (loojang), mis teeb kokku 19 tundi. Alla 10-aastased (regiooniti tavad erinevad) lapsed on paastumisest vabastatud, täiskasvanuks saades (poisslastel ümberlõikamisest, tütarlastel esimesest menstruatsioonist alates) kehtivad neile aga samad reeglid. Ramadaanil on keelatud tõusust loojanguni mitte üksnes süüa, vaid ka juua, arstirohtu võtta, suitsetada ja isegi nätsu närida.

Pesta ei tohi, sest vesi võib suhu sattuda. Ning nõnda 30 päeva järjest. Arusaadavalt on nälgivatele inimestele sel perioodil keerukas midagi õpetada. Samaga peaksid arvestama tulevased tööandjad.

Põgenike integratsiooni seisukohalt on oluline arvestada nende kultuuri- ja usutavadega ka pisiasjus. Islami pühade tähistamine kõrvu Eesti ja kristlike pühadega on pagulaste jaoks oluline. Võimalikud on situatsioonid, kus muslimitest lapsevanemad protestivad koolis korraldatavate lihavõtte- või jõulupühade vastu. Islam on kiivalt enesekeskne ja monoteistlik; kõik võõras on keelatud, ainus võimalik tõde on Allahi oma.

Eesti riik peaks kiiremas korras asuma korraldama pagulastega tulevikus kokku puutuvatele pedagoogidele multikultuursuse ja -religioossuse koolitusi. Ilma pagulaste kombeid tundmata ja arvestamata on konfliktid tagatud.

Vältigem poolikut lahendust

Islamimaailma naistelt eeldatakse täiskasvanuks saades enda juuste, harvem näo katmist. Pearäti või näokatte kandjate jaoks on see absoluutne reegel, milles erandeid ei tehta. Koolilastest tüdrukutirtsud kannavad pearätti ja kehavorme varjavat riietust isegi kehalises kasvatuses ja ujumistundides. Pearäti tohib ära võtta vaid oma lähisugulaste (isa-ema, õde-vend, abikaasa) juuresolekul.

Politseinikud või piirivalvurid, ent ka õpetajad peavad olema valmis heal juhul tõrjuva suhtumisega, juhul kui nad peaksid paluma pea- või näokate eemaldada. Juhul kui seda nõuab naiselt või tüdrukult meessoost isik, peetakse seda au haavamiseks, privaatsuse räigeks rikkumiseks. Tüdrukute vaba läbikäimist, või veelgi enam seksuaalsuhteid vastassugupoolega islami kultuuris ei sallita. Seega peaks ettevaatusele manitsema ka pagulaste mittemoslemitest klassikaaslaseid ning nende vanemaid ja olukorda neile selgitama. Selgitustöö jääb kooli ja selle töötajate õlule.

Põgenike integratsiooniga pikemat aega tegelevad riigid rõhutavad põgenike psüühiliste probleemide märkamise vajadust. Eesti riik võib arvestada vajadusega palgata tööle kümneid psühholooge, kelle spetsialiteediks on integratsioon.

Sõjakolletest pärit pagulased võivad kannatada posttraumaatilise stressi all. Sellele lisanduvad uuel kodumaal stress, mis on tingitud keele- ja kultuuribarjäärist, hirm rassismi ees, koduigatsus, isoleerituse tunne, ilmastikust (talvine pimedus, külm ja niiske ilm, suvised pikad päevad) tingitud masendus jne.

Pagulaste lastele võib saada osaks koolikiusamine. Pagulastele endile Eesti avalikkuse tõrjuv suhtumine. Ning tõrjutus tekitab teatavasti trotsi. Trots viib mõningatel juhtudel radikaliseerumiseni, sunnib liituma äärmuslike muslimite-terroristidega.

Probleemide vältimiseks on ülitähtis siduda pagulased tugevasti Eesti ühiskonnaga, kaasata nad kogukonna tegevusse ning tuua tööellu. Juhul kui Eesti on otsustanud pagulasi vastu võtta, siis tasub seda teha korralikult ja kogu hingest. Uisapäisa tehtud otsused põhinevad teadmatusel. Kõige halvemad lahendused on poolikud lahendused.