Mika Keränen: kuidas ma eesti keele ära õppisin

Kirjanik Mika Keränen (42) uurib Supilinna salaseltsi Ramps liikmete moodi, kas võiks joonistatud konn olla mingi valgustkartva teo tunnistaja. Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgale seinamaalingud teinud Kairo on üks tema lemmikuid Tartu tänavakunstis. Foto: Kristjan Teedema

Naljakas, et oli aeg, millal ma ei rääkinud eesti keelt. See oli nii ammu, et pean kohe pingutama meenutamaks, kuidas need asjad mul käisid, kirjutab Soome päritolu eesti lastekirjani Mika Keränen Õpetajate Lehes.

«Kui sul tuju hea – siis käsi kokku löö.»

See oli kõige pikem lause, mida oskas tulevane eesti lastekirjanik Mika Keränen eesti keeles 19-aastaselt, juulikuu 1. kuupäeval 1993. aastal, kui ta astus Eestimaa pinnale Tallinna sadamas. Pull värk, nii tagantjärele mõeldes. Teadsin ka mõningaid viisakusi: «Tere *öhtust», «*heat tööt», «selge» ja «palun» – ning «Ilusaid unenägusid!». Täpsustuseks, et tärn mõne sõna ees eespool ja hiljem tähendab, et selline sõna on jamps. See tärn sai mulle väga tuttavaks hiljem, kui õppisin Tartus eesti keelt ja teisi soome-ugri keeli.

Eesti keele hääldusega sai palju nalja. Tänusõna «aitäh» kippus välja kukkuma kas «*aidah» või «*äidäh». Seda sõna oli nii raske hääldada, et eelistasin öelda «*tänän», millest vormus suve jooksul «tänan». Kummaline, kui tugevalt soome vokaalharmoonia mind oma kütkes hoidis, kuigi olin õppinud varem inglise, rootsi, ladina ja prantsuse keelt ilma niisuguste hääldusprobleemideta.

1. strateegia – kõnele!

Minu eestikeelne jutt oli üsna jabur ja sain sellest ise ka aru. Samas teadsin, et tuleb lihtsalt padrata ja leppida sellega, et naerdakse ja ei saada aru või saadakse aru täpselt vastupidi sellele, mida mõtlesin. Kõike seda juhtus ja läksin sageli enda peale närvi. Samas suutsin ikkagi lõpuks sellest üle olla. Sisendasin endale, et räägi, mis sest, et valesti. Lihtsalt räägi ja küll kõik laabub.

See strateegia töötas. Sõnavara kasvas justkui iseenesest. Käänamise ja pööramise masinad ajus läksid tööle. Kõnelesin ja kogelesin, aga vait ei jäänud ja ammugi ei läinud üle inglise keelele. Ainult õ-täht ei tulnud kuidagi välja: Põltsamaa oli minule *Pöltsamaa ka septembris, kui ülikool algas.

2. strateegia – hääldus!

Asusin õppima põllumajandusülikoolis, mille nimi võinuks minugi pärast olla juba siis maaülikool. Ma oleksin pääsenud vähemalt ühes sõnas ühe õ-tähe eest. Sain aru, et «*pöllumajandusülikool» kõlab hirmsalt ja proovisin hääldada õ-d, nagu seda hääldatakse. Tulemuseks oli «*pillumajandusülikool» ja see ei läinud teps mitte.

Jõudsin järeldusele, et pean uurima seda õ-värki. Otsisin eesti keele õpiku, 22 aastat hiljem ei mäleta enam täpselt, mis nippidega ma õ-häälduse selgeks sain. Aega kulus selleks mõõdukalt. Väänasin oma nägu peegli ees keeleõpiku juhiste järgi ja kuulasin enda jõminat, justkui püüdes häälestada klaverit. 1993. aasta jõuludeks polnud õ mul veel paigas, sest mäletan, kui kurnav oli hääldada sõna «jõulud».

Eks inimesed said aru, mida ma mõtlesin *jöulude all, aga minus tärkas perfektsionist. Sisemine hääl ütles, et hääldus peab olema viimase peal, kui ma tahan eestlaseks saada. Selleks ajaks oli ka mulle selge, et Tartust ei lähe ma kunagi ära, kui mingisugustki tööd seal leian, ja miks ma ei leiaks. Palgad Eestis ju tõusevad – vähemalt kõrgharidusega inimestel. Naiivne optimism on olnud minu elus edasiviiv jõud!

Põllumajandusülikoolis pettusin, sest eriala, mida ma õppisin, polnud see, mis minu ettekujutustes. Ma ei teadnud, mida õppida. Uurisin välja, et Tartu ülikoolis saab õppida tasuta eesti keelt. Selge, õpin keele ära ja vaatan, mis edasi. Mul polnud aimugi, et e d a s i saigi eesti keel.

3. strateegia – unusta oma emakeel!

Inimesed ütlesid, et eesti keel on soome keelega sarnane. Kust otsast?! 1990-ndatel oli eesti keel minu jaoks samasugune võõrkeel nagu mõni teine. Veel hullem, pidin korduvalt unustama meelega, kuidas asjad soome keeles käivad, et eesti keele lainel püsida. Oma emakeele unustamine oli seega üks minu eesti keele õppimise strateegiatest.

See ei tähendanud, et oleksin unustanud oma päritolu. Eesti keel tundus lihtsalt seeditavam, kui ma ei mõelnud soome keele peale. Tean, et oma emakeele unustamine pole ilus, aga mul oli seda vaja – korraks. Kui eestikeelne jutt juba jooksis, võtsin ette soome keele oskuse restaureerimise. Töö sellega on olnud ikka väga hea. Tunamullu avaldas WSOY mu sulest raamatu, mille kirjutasingi nendele, täpsemalt soome lugejatele soome keeles. See poleks ilmunud, kui ma ajaksin soome keeles segast.

4. strateegia – kirjuta!

Kirjutamine on võõrkeele õppimiseks väga oluline ja kui sul on toredaid sõpru, kes vaatavad su tekste üle, võid öelda, et oled õnnelik inimene. Mul on alati vedanud lähedastega. Ka see tekst läbib kahe inimese keelekontrolli ning lugenuna nende parandusettepanekud läbi, on mu keel jälle sammu võrra parem. Mis oleks veel parem õppematerjal võõrkeele õppimisel kui enda vigade analüüs.

Kirjutamise juures on üldse midagi müstilist. Mulle meeldis varakult keelt väänata ja kirjutamine eesti keeles oli lahe. Hakkasin kirjutama luuletusi juba 1996. aastal, sest ümberringi sõbrad kirjutasid ka. Läksin 1997. aastal Tartu NAK-i taasasutamiskoosolekule ja kõik, kes olid kohale ujunud, said ka naksti kirjatsurasid ühendava rühmituse liikmeks. Ma ka. Mäletan, kui laulsin kord ühel esinemisel «Love Is All Aroundi» meloodiaga: «Ma venin siiamaani / ma venin nagu siis / kui kohtusime Rampsus / su kampsun ja mu fliis.

Sõber Aapo Ilves ütles tõsise häälega pärast minu etteastet publikule: «Mika on Soomest.» Ma naersin

magusalt. Minu oskus enda üle naerda on Eestimaal elades üpris palju arenenud.

Siia loosse panin kirja esimesed neli strateegiat või tõika, mis mulle eesti keele õppimise teekonnal pähe turgatasid. Loo pealkirjaks sai, kuidas ma eesti keele ära õppisin. Võin kindlasti rõõmustada, et olen eesti keele ametlikult selgeks saanud, aga see on nagu koolitunnistusega: tore, et see käes on, aga loeb tulevik, see, mis edasi saab. Minu jaoks on eesti keele õppimine elukestev õpe selle sõnapaari kõige sügavamas täheduses, sest meil on ju maailma ilusaim keel!