Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Täna õhtul teeb ETV «Kahekõne» saates eesti rahva ees oma suure teledebüüdi Ieva Ilves. Tõmbame täna alla joone presidendi naiste teemale ning hakkame taas rääkima sellest, mis on oluline ehk presidendist ja presidendiinstitutsioonist, kirjutab Taavi Minnik.

Toomas Hendrik Ilvese mõlemad ametiajad Eesti Vabariigi presidendina on möödunud naiste varjus. Siseriigis on ta tähelepanu pälvinud eelkõige tänu naistele, rahvusvahelisel areenil on Toomas Hendrik Ilves jäänud Dalia Grybauskaite, Baltikumi «raudse leedi» varju, kellest on eelkõige Ukraina kriisi ajal kujunenud Venemaaga piirnevate riikide eestkõneleja ning kes troonib mõjukate naiste pingeridades väga kõrgetel kohtadel. Kui Toomas Hendrik Ilves asus 2006. aastal presidendiametisse, nähti temas eelkõige samasugust välispoliitilist potentsiaali nagu Lennart Meril. Paraku on ta neid suuri ootusi täitnud vaid osaliselt.

Tegelikult pälvib presidendi eraelu põhjendamatult palju tähelepanu, sest Eestile on tarvis presidenti, mitte presidendi naist. Tänane ETV saade «Kahekõne» ja Ieva Ilvese intervjuu aitavad loodetavasti need tarbetud kired maha võtta. Selline näib olevat ka Kadrioru motiiv. See oleks loomulikult hea, kuna pool aastat enne presidendivalimisi vajaks Eesti laiemat diskussiooni, et täita presidendiinstitutsioon taas mõttega. Toomas Hendrik Ilves on andnud ära viimased funktsioonid, mis presidendil 1992. aastal olid ja mida aktiivsemalt täitis Lennart Meri. See on ka põhjus, miks räägime viimastel aastatel presidendi naistest, mitte presidendist.

Iseenesest on tänane «Kahekõne» intervjuu väljakutse mõlemale, nii saatejuhile kui ka intervjueeritavale, sest Ieva Ilvese puhul on teada, et tegemist on tema esimese ülesastumise ja intervjuuga suure auditooriumi ees, kuna riigiametnikuna Lätis oli tema kokkupuude kohaliku meediaga põhimõtteliselt olematu.

Nagu uut presidenti võrreldakse ikka eelmise või eelmistega, võrreldakse ka president Ilvese uut naist tema eelmise naisega. Eksisteerivad teatavad normid, millele peaks vastama poliitiku naine, antud juhul esileedi. Oluline viga, mis tuli esile näiteks Bill ja Hillary Clintoni puhul, aga ka Toomas Hendriku ning Evelini puhul, on see, et presidendi naine ei tohi presidenti varjutada. Kõik järgmised esileedid on üritanud Ühendriikides hoiduda kordamast Clintonite vigu ning selge, et sama teeb Ieva Ilves ning järgmine Eesti presidendi abikaasa. Riigi esileedi peab olema valmis ohverdusteks abikaasa poliitikukarjääri nimel.

Mul on ettepanek: hakkame tänasest jälle rääkima kõige tähtsamast ehk presidendist, mitte tema naistest või naisnõunikest. Räägime parem jälle sellest, milline peaks olema presidendiinstitutsiooni mudel, kes peaks Eestis presidendi valima jne. Räägime nendest, kes võiksid tänavu Toomas Hendrik Ilveselt ameti üle võtta.