Toomas Hendrik Ilvese mõlemad ametiajad Eesti Vabariigi presidendina on möödunud naiste varjus. Siseriigis on ta tähelepanu pälvinud eelkõige tänu naistele, rahvusvahelisel areenil on Toomas Hendrik Ilves jäänud Dalia Grybauskaite, Baltikumi «raudse leedi» varju, kellest on eelkõige Ukraina kriisi ajal kujunenud Venemaaga piirnevate riikide eestkõneleja ning kes troonib mõjukate naiste pingeridades väga kõrgetel kohtadel. Kui Toomas Hendrik Ilves asus 2006. aastal presidendiametisse, nähti temas eelkõige samasugust välispoliitilist potentsiaali nagu Lennart Meril. Paraku on ta neid suuri ootusi täitnud vaid osaliselt.
Tegelikult pälvib presidendi eraelu põhjendamatult palju tähelepanu, sest Eestile on tarvis presidenti, mitte presidendi naist. Tänane ETV saade «Kahekõne» ja Ieva Ilvese intervjuu aitavad loodetavasti need tarbetud kired maha võtta. Selline näib olevat ka Kadrioru motiiv. See oleks loomulikult hea, kuna pool aastat enne presidendivalimisi vajaks Eesti laiemat diskussiooni, et täita presidendiinstitutsioon taas mõttega. Toomas Hendrik Ilves on andnud ära viimased funktsioonid, mis presidendil 1992. aastal olid ja mida aktiivsemalt täitis Lennart Meri. See on ka põhjus, miks räägime viimastel aastatel presidendi naistest, mitte presidendist.
Iseenesest on tänane «Kahekõne» intervjuu väljakutse mõlemale, nii saatejuhile kui ka intervjueeritavale, sest Ieva Ilvese puhul on teada, et tegemist on tema esimese ülesastumise ja intervjuuga suure auditooriumi ees, kuna riigiametnikuna Lätis oli tema kokkupuude kohaliku meediaga põhimõtteliselt olematu.