Peeter Koppel

FOTO: Erakogu

Kui majanduses peaks korraldama «missivõistluse» teemal, milline näitaja on just nimelt see kõige olulisem, siis nafta hind oleks ilmselt kolme finalisti hulgas. Tiitlist võiks ta ilma jätta ainult see, kui žüriis oleks akadeemikuid rohkem kui praktikuid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Energia ümber keerleb kõik – kui me tänu Einsteinile teame, et mass pole muud kui «kokku surutud» energia, siis suur osa inimtegevusest on suunatud sellele, et energiast massi tekitada. Ei ole liiast öelda, et me sööme naftat – ärgu orgaanilisema toidu sõbrad nüüd ehmatagu –, lihtsalt põllumajandustoodangu puhul on nafta ja vesi selgelt kõige olulisemad sisendid. Lisades siia kõik, mida naftakeemia täna võimaldab, kinnistub arusaam, et me elame selgelt nafta poolt domineeritud maailmas.

Nüüd aga maksab see toore vähem, kui keegi veel aasta tagasi oleks prognoosida julgenud. Miks? Mis edasi saab? On see tõesti pidu ja pillerkaar?

Kui hakata otsima põhjuseid praeguse hinnataseme tekkimiseks, siis vahest kaalukaim põhjus nafta hinna languseks on naftat tootvate riikide kartelli OPECi võimetus turgu n-ö stabiliseerida. Enamik OPECi riike keeldub tootmismahte vähendamast, kuigi OPECi toornafta võrdlushinnad on langenud seda nõudvale tasemele.

Kui OPEC tootmist ei piira, siis süvendab see veelgi nafta ülepakkumist ja loogiliselt seab nafta hinna surve alla. Järgmine oluline faktor on Iraani tuumakokkulepe, mille kohaselt tühistatakse lääne kehtestatud sanktsioonid Iraani naftaekspordile. Pakkumine Iraani turule naastes suureneb.

Ja veel, Ameerika Ühendriikide kongress hääletas USA toornafta ekspordi 40 aastat kehtinud keelu lõpetamise poolt. See tähendab, et USA naftakompaniidel on roheline tuli naftat eksportida. Esimest korda 20 aasta jooksul tootsid Ameerika Ühendriigid 2013. aastal naftat rohkem, kui importisid, ning 2015. aastal möödus riik Venemaast ja Saudi Araabiast, saades maailma suurimaks (!) nafta- ja gaasitootjaks.

Habras majandus

Pakkumise suurenedes ei ole aga nõudlus toornafta järele samas tempos kasvanud. Selle põhjuseks on maailma majanduse praegune haprus. Samas on kalli nafta kontekst surunud sõidukeid aina ökonoomsemaks ja ka see on vähendanud nõudlust kütuse järele. Märgid Hiina (maailma suurima naftaimportija) majanduskasvu aeglustumisest on samuti andnud globaalsele naftanõudlusele tõsise hoobi.

Mis puudutab langeva nafta hinna majanduslikku mõju, siis on see (teoreetiliselt) hea. Suurimad võitjad on importijad nagu Euroopa, Hiina, India ja Jaapan ning halb uudis nafta eksportijatele nagu OPECi liikmed, Ladina-Ameerika riigid ja Venemaa.

Paljud naftat eksportivad riigid paraku sõltuvad vägagi nafta tootmisest laekuvast maksutulust, mille abil rahastatakse suuremat osa riigi kulutustest. Näiteks umbes 70 protsenti Venemaa maksutulust saadakse naftast ja gaasist. Langev nafta hind viib riigieelarve puudujäägini, mis tingib kas maksutõusu või avaliku sektori kulude kärpimise. See aga pole kunagi kellelegi meeldiv.

Madalam nafta hind aitab vähendada elukallidust tarbijate jaoks ning võimaldab kulutada muudele asjadele. See on peamiselt seotud langevate transpordikuludega ja sellest johtuva elukalliduse ja inflatsioonimäära vähenemisega. Nafta hinna langus mõjub tegelikult nagu maksumäärade alandamine.

Teoreetiliselt viibki naftahindade kukkumine viia suuremate kulutuste tegemisele muudele kaupadele ja teenustele ning reaal-SKT suurenemisele. Ühendriikides on näiteks märgatud, et peaaegu kõik, mis bensiinijaamas kütuse hinna languse esimeses faasis üle jääb, viiakse teenindussektorisse.

Raha ringlemiskiirus

Aga kõik pole siiski päris pidu ja pillerkaar. Langev nafta hind on olemuselt deflatsiooniline. Tarbijausaldus võib (!) väheneda ning sellega seoses tarbimine ka laiemalt. Hoobi saab raha ringlemiskiirus, kasvab tööpuudus, vähenevad maksutulud jne. Tänapäeva maailmas on pessimistid juba ära otsustanud, et käimas on just see stsenaarium. Optimistid aga ootavad positiivsete mõjude jõudmist reaalmajandusse ja finantsturgudele.

Veel üks negatiivne mõju on tõenäoline innovatsioonitsükli venimine, kuid loodetavasti siiski mitte surm. Kui kallis nafta sundis näiteks autonduse puhul vaeva nägema selleks, et ühest liitrist kütusest üha enam distantsi välja pigistada, siis nüüd selleks enam nii otsest sundi ju ei ole. Tegeletakse edasi, kuid mitte nii tempokalt. Sama võib ilmselt öelda elektriautode kohta.

Seega võib öelda, et surve on energiahindade edasiseks languseks. Pikki prognoose ei ole seni suutnud keegi teha ning odav kütus ei pruugi olla ainult hea asi. Seni aga on ju täitsa meeldiv vaadata, kuidas liitrite numbrid jaamas liiguvad rahanumbritest kiiremini.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.