Saades teada, et mitmed Eesti tippsportlased (siinkohal on silmas peetud just pallimängijaid) ei viitsi vabal ajal trenni teha, tekib paratamatult küsimus, miks see nõnda on?
Oliver Lomp: ambitsioonitus
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
24. november 2010, 13:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks TTÜ võrkpallimeeskonna peatreener Aigor Kaibald märkis, et on täiesti tavaline, et kevadel laiali läinud sportlastest alustab kaks kolmandikku sügisel jälle samalt tasemelt, kus eelmisel sügisel oldi. Ja selline surnud ring on aastast aastasse.
Kes asja ei tunne, võiks mõelda, et sportlased on Eestis nii hästi makstud ja koduste liigade tase nii kõva, et ei peagi liigselt pingutama. Ometi ei ole asjad nii.
Eesti ei suuda väikse riigina kunagi ehitada üles mõnel pallimängualal nõnda (ka rahaliselt) võimast liigat, et sportlased välismaale ei tahaks.
Sportlase säärane käitumine on lihtlabane ambitsioonitus. Unustada ei tohi, et päris tippu pääsemiseks on vaja viis protsenti andekust ja 95 protsenti töökust.