Juhtkiri: Euroopa raha ja Eesti skandaalid
24. november 2010, 13:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest Postimehest saate lugeda teedeehituse skandaali uutest üksikasjadest ning ka väidetavatest kuritarvitustest Emajõe ääres. Mõlemad lood on otsapidi seotud Euroopa Liidu raha kasutamisega.
Me endi hirm, et eestlastest saavad Euroopa Liidu rahapaja valvureis paanikat tekitavad röövlid ja petised, on olnud palju suurem, kui statistika kinnitada lubab. Eestlased polegi sama õõvastavad ja metsikud tegelased kui veeteede-äärseid maid rüüstanud ja allutanud viikingid üle-eelmisel aastatuhandel. Oleme keskmiselt üsna viksid ja viisakad, nagu tänapäevased põhjamaalased meie lähinaabruses. See aga ei tähenda, et randröövleid meie seas üldse poleks. Ja küllap oleks enesepettus kiidelda, et iga viimane kui sent on läinud Eesti arengu seisukohalt parimasse võimalikku paika.
Muidugi tuleb järeleaitamiseks pakutud Euroopa maksumaksjate raha ära kasutada nii täielikult, kui see vähegi võimalik on. Majanduskriis raputas üles needki riigiasutused, kellel varasematel aastatel oli lastud suikuda – välisraha on majandusse vaja kiiresti. Ent mitte mulli puhumiseks, vaid võimalikult täpselt sihituna selleks, et Eesti oleks tulevikus hea ja tugev riik, mis saab ise hakkama. Valesti seatud sihik ja otsesed kuritarvitused veel enam tähendavad ju üksiti, et midagi vajalikku jääb tegemata. Selles mõttes pole välisrahal erinevust võrreldes meie oma maksumaksjate rahaga.
Emajõe ääres on jupp maad, mille jõest peale tungiva vee eest kaitsmiseks on PRIAst euroraha küsitud ja ka saadud. PRIA peab seda petukaubaks ning on pöördunud prokuratuuri poole. Seda, kas, kes ja kuidas on reegleid rikkunud, hindab kohus. Meie aga võiksime tähele panna, mida arvavad segadusse kaasa kistud eraisikutest krundiomanikud: selle maatüki kuivendamisel polnudki erilist mõtet.
Eesti mõistes hiiglaslikud tee-ehitused panevad samuti küsima: kas see kõik on ikka mõistlik? Ja kui iga viimast kui müratõket, ringristmikku ja killustikukoormat on Eestile konkurentsivõime seisukohalt tõesti tarvis, siis kas hinnad on mõistlikud või on neis uue mulli aimdust?
Kui rahajagajad ja politsei avastavad pettused, toovad need päevavalgele ning viivad kohtutele hindamiseks, on see hea eeldus usalduse, läbipaistvuse ja ausa konkurentsi kasvuks. Ent küsimusi on siingi. Kas rohtu pettuste vastu kasutatakse ikka õigetes annustes või eksisteerib üledoosi oht, nagu mõned väidavad?
Lootkem, et mure ei tapa ettevõtlikkust ja/või rappa rahmeldamine ei sünnita juurde homseid hädasid.