Liisa Past: Obama rõhutas, et moslemite vaenamine toob kasu vaid terroristidele

Liisa Past. Foto: Erakogu

Kuigi Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ei maininud oma viimases kõnes teemal «Olukorrast riigis» ühegi presidendikandidaadi nime ning hoidus päevapoliitikast, tegi ta siiski torkeid vabariiklaste kandidaadi Donald Trumpi pihta ning kirjeldas, millist USAd tulevikus näha soovib, kirjutab politoloog ja kommunikatsiooniekspert Liisa Past.

«Me elame erakordsete muutuste ajal,» rõhutas Obama, minnes tagasi oma 2008. aasta kampaania põhiteema «muutus» juurde. «Ameerika on varem suuri muutusi läbi teinud,» rõhutas president oma kõne algusminutitel. «Iga kord on olnud neid, kes on öelnud, et peame tulevikku kartma; kes on väitnud, et muutustele saab pidurid peale panna, lubades mineviku hiilguse taastamist, kui vaid suudame mõne Ameerikat ohustava idee või grupi kontrolli alla saada.»

Kuigi Obama ei maininud kordagi ühtegi presidendikandidaati, on vihje ja vastandumine vabariiklaste praegusele favoriidile Donald Trumpile ilmne.

Torked Trumpi pihta

Trumpi kampaania põhiteema on sealjuures sentimentaal-nostalgiline «Teeme Ameerika taas suureks», millega on käinud kaasas palju kõneainet ja vastakaid arvamusi tekitanud ettepanekud, nagu müüri ehitamine piirile Mehhikoga või moslemitest immigrantide riiki mitte lubamine. Mõlema aluseelduseks on just see, et sisserändajad või islami järgijad on riigi julgeolekule kuidagi eriti ohtlikud.

Hiljem läks president veelgi konkreetsemaks. «Me peame lahti ütlema poliitikast, mis sihtmärgistab inimesi rassi või religiooni tõttu. See ei ole poliitkorrektsuse küsimus. Peame mõistma, mis teeb meid tugevaks. Maailm ei austa meid meie relvaarsenali tõttu, vaid austab meie mitmekesisust ja avatust ja viisi, kuidas kõigist usutunnistustest lugu peame.» Veelgi enam, Obama viitas paavst Franciscusele, kes oma sügisesel visiidil ütles USA Kongressile: «Türannide ja mõrvarite kohale asumiseks on parim viis nende viha ja vägivalla imiteerimine.»

«Seega,» lausus president, «kui poliitikud solvavad moslemeid, kui mošees vägivallatsetakse, kui mõnda last narritakse, ei muuda see meie elu turvalisemaks. Me ei ütle, et see on nagu on. See on lihtsalt vale. See kahandab meid maailma silmis. See teeb meie eesmärkide saavutamise raskemaks. Ja see reedab, kes me riigina oleme.»

Terrorism ja hirmud

Iroonilisel viisil asetub see lisaks demokraatide retoorikale samale joonele ka eelmise vabariiklasest riigipea George W. Bushi avalike seisukohavõttudega. Kohe pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid nägi Bush oma kõnedes ja seisukohtades kõvasti vaeva, et märgistada ründajaid USA-vastaste terroristidena, mitte aga taunid üldisemalt kuidagi religiooni. Kriisiaja presidendina asus Bush liidrirolli, märkides korduvalt, et riigile lojaalsed ameeriklased on ameeriklased, olenemata nende usust.

Samamoodi nägi Obama oma kõnes vaeva, et markeerida terroristid äärmusgrupina: «Nii Al-Qaeda kui ka ISIS on meie rahvale otsene oht. Tänapäeva maailmas suudab käputäis terroriste, kelle jaoks ei ole inimelul – ka mitte nende enda omal – mingit väärtust, suurt kahju teha.»

«Minevikus on Ameerika hirmud ületanud ja pannud muutused enda heaks tööle, olles ennast rohkematele ja rohkematele inimestele avanud,» ütles president. Seegi on selge viide, et just Trumpi kampaania mängib nostalgia- ja hirmunootidel, mis on Obama arvates 21. sajandil ebasobivad.

Veelgi enam, vastupidine suhtumine toob kasu terroristidele ning kindlasti ei ähvarda need «moondunud hinged» USA rahvuslikku julgeolekut: «Aga kui me keskendume ISISe hävitamisele, toetavad ülepingutatud väited, et see on kolmas maailmasõda, neid. Võitlejate massid veoautodes ja moondunud hinged, kes peavad oma salaplaane korterites ja garaažides, on suur oht tsiviilelanikkonnale ja nad tuleb peatada. Aga nad ei ohusta meie rahvuslikku eksistentsi. See on lugu, mida ISIS tahab rääkida. See on nende värbamispropaganda. Me ei pea neid suuremaks rääkima, et näidata, kui tõsiselt me asju võtame. Ka ei tohi me eemale tõugata oma olulisi liitlasi, korrates valet, et ISIS esindab ühte maailma suurematest usunditest. Me peame neid nimetama selleks, kes nad on – tapjad ja fanaatikud, kes tuleb välja juurida, üles otsida ja hävitada.»

Neli keskset teemat

Iga-aastane Ameerika Ühendriikide presidendi ülevaade olukorrast riigis USA Kongressile on üks tema olulisemaid kõnesid. See on koht, kus tal on vabadus valida stiili, sõnumeid ja fookust, andes nii eesootavale poliitaastale raamistuse ja suunad. See on koht, kus näidata ennast otsustava liidri ja eestvedajana, jõulise kujuna, kelle selja taha on kogunenud valitsus ja saab koguneda Ameerika rahvas. See on riigipea võimsamaid retoorilisi relvi.

Traditsiooniliselt kuulutab president selles sõnavõtus välja oma eesoleva aasta prioriteedid ja annab ülevaate administratsiooni jaoks olulisematest algatustest. Selleaastane oli Obamale kaheksas ja ühtlasi tema ametiaja viimane, mistõttu tuli see pigem suundi seadev kui konkreetseid poliitikalubadusi ja plaane esitav. Sisuliselt andis ta pildi, milliseks tahaks ta näha riiki kujunemas järgmise presidendi ajal.

Presidendivalimiste aastal kuulatakse riigipead eriti tähelepanelikult. Seekord süvenes ta eriti vähe päevapoliitikasse ja keskendus makroküsimustele. Ennekõige näitab see strateegilist otsust – päevapoliitilisi teemasid on tõstatatud kõne eel, kõnes aga jäi ta pigem valimisi raamistavaks ning tegi viiteid eelseisvale hooajale.

Näiteks ei puudutanud Obama peaaegu üldse relvade kättesaadavuse teemat, kuigi on äsja välja kuulutanud uue algatuse kontrollimaks tulirelvade müüki ja tsiviilkasutust. Sealjuures oli esileedi loožis otse Michelle Obama kõrvale jäetud meelega tühi koht tähistamaks relvavägivalla ohvreid. Samuti on riigipea andnud teada, et ei toeta eelolevatel valimistel ühtegi sellist kandidaati, kes ei poolda relvakontrolli karmistamist.

Küll aga tõi president esile oma valitsemisaja positiivsed trendid – ja paljuski toetati neid ka oskusliku teabegraafikaga. Nii töökohtade loomine kui kui riigieelarve defitsiidi vähendamine – kui nimetada vaid mõnda – on sealjuures traditsiooniliselt pigem vabariiklaste poliitiliste jutupunktide tugevused. Optimistlik toon ja positiivsed trendid toetavad kahtlemata Hillary Clintoni üldiselt rõõmsameelseid ja optimistlikke kampaaniateemasid; tema konkurendi Bernie Sandersi kampaania toon on olnud tunduvalt kriitilisem. 

Kõne keskendus peamiselt neljale teemale: majandus, innovatsioon, sealjuures eriti tehnoloogia kasutamine kliimamuutuste ja teiste suurte katsumuste ületamiseks, USA roll maailmas ja Washingtoni poliitiline kultuur.

Sealjuures jäi ta kaheparteisüsteemile ja valimisaastale omaselt Ameerika poliitika eraldusjoonte selge markeerimise juurde. Et majanduskasv tooks kasu kõigile, pidas Obama oluliseks rõhutada kaheaastase tasuta nn kogukonnakolledži hariduse andmise vajalikkust ning riiklikku tervisekindlustust ja turvavõrku tööturu ebastabiilsuse vastu. Innovatsiooni ja puhta energia puhul rõhutas aga, et kliimamuutuste eitajad ei ole ainult mitte suhteliselt väike seltskond, vaid see lähenemine ei arvesta ka tulevikumajanduse USA ettevõtetele kasulikke trende.

Kokkuvõttes ei toonud Obama kõne revolutsiooni. See on tugeva kõnepidaja inventuur omaenda pärandist, kuhu sisse miksitud tema tõenäolisimat järeltulijat toetav. See on ülevaade retoorilise juhi arsenalist: tugev identiteet, mis ei jäta ruumi kahtlusteks, eestvedamine, väike etteheide endale ja näpuotsaga huumorit. Eesti, muide, on selles käsitluses üks liitlastest, kelle lipp enam kui viie tosina teise reas võrdse partnerina. Meie maailmajagu ei käsitletud lähemalt kui Ukraina. Eks see ole märk, et oleme üks igavatest võrsetest, kes ei vaja tänapärva maailmas eritähelepanu. Mis, muide, ei olegi nii halb positsioon.