Mihhail Lotman

FOTO: Kuvatõmmis videost

Seoses Kölni sündmustega on mul plaanis üks põhjalikum postitus, aga praegu pean reageerima Postimehe artiklile «Naiste massiahistamine ehk taharrush gamea ei ole ainult Saksamaa probleem», kirjutab semiootik Mihhail Lotman oma blogis. 

Kölni uusaastapidustused tutvustasid Euroopale uut nähtust, mis mujal maailmas pole sugugi uus. Selles mõttes võiks Postimehe artikli esimese osaga peaaegu et rahule jääda. Paraku aga selle lõpp näitab, et autor ei saanud asjast aru.  Kuna tegemist on üsna levinud veaga, pean ma vajalikuks siin seda korrigeerida. Nimelt seostatakse artiklis anonüümsetele ekspertidele viidates nähtus macho-kultuuriga: «Araabia kultuuri ekspertide sõnul on selline massiahistamine, mis võib lõppeda naise vägistamisega, tavapärane meeste käitumine patriarhaalsetes macho-kultuurides.» Taharrush gamea on iseenesest jõle nähtus, kuid Euroopas on sellega võimalik võidelda ja koguni ennetada (ent sellest eraldi). Aga seda vaid juhul, kui saadakse nähtusest õigesti aru. Ravimisele peab eelnema adekvaatne diagnoos ja seda ka ühiskonnahaiguste puhul.

Taharrushi seostamine patriarhaalse macho-kultuuriga on aga täielik jama. Kuigi mõned macho'd võivad olla täielikud mölakad, ei puutu nad antud juhul üldse asjasse. Macho'd, alfaisased jne võivad küll vägistada, kuid nad ei moodusta vägistamisjõuke. Vastupidi, võiks öelda, et neid võivad moodustada beetaisased, need, kes ei pääse seksima oma individuaalsetest omadustest lähtudes. Kuid praegu on oluline osutada mitte bioloogilistele, vaid kultuurilistele aspektidele.

Taharrush gamea on üsna spetsiifiline tegevus, mis ei seisne lihtsalt grupiviisilises vägistamises. Viimane ei ole mingil moel araabia kultuuri spetsiifiline, seda juhtub kõigis maailma osades. Taharrush gamea võtab aga üsna spetsiifilise vormi. Toome välja mõned komponendid.

Esiteks, tegu on pidutsemisega. Ka siin ei ole veel midagi araabiaspetsiifilist, isegi puritaanlikul viktoriaanlikul ajastul võisid inglise tudengid kroonida oma pidutsemise vägivallatsemisega neile ettesattunud naisterahva kallal. Kuid siin puudub üks taharrush'i jaoks oluline komponent – nimelt jaht.

Teiseks võisid inglise tudengid rünnata oma ohvrit pimedas kõrvalises kohas, korralik taharrush gamea peab aga aset leidma rahvarohkes kohas, nagu Tahriri väljak Kairos, kui see on paksult rahvas täis, või rahvarohkel Kölni väljakul. See on omamoodi performance, mis vajab mitte üksnes osalejaid, vaid ka vaatajaid. Kölni linnapea soovitus naistele käia gruppides ja hoiduda võõrastest käsivarre ulatusest kaugemale, on täiesti süüdimatu: nagu juba ütlesin, jahi element on väga oluline ning tihtipeale kistakse naised välja nende meessaatjate seast.

Taharrush gamea lähim analoog on pogromm, üks nendest vene sõnadest, mis on rikastanud rahvusvahelist sõnavara, ehkki Venemaa pogrommid ei olnud sugugi kõige verisemad ega jõhkramad. Nagu Kölni sündmuste puhulgi seisnes siin šokk selles, et niisugune asi toimub Euroopas. Sarnaselt taharrush gamea'ga on tegu improviseeritud jõuguga (siin on oluline neid eristada mingisugusest erakonnast, rünnakrühmast vms, isegi kui on olemas organisaatorid, ei ole tegu mingi formaalse rühmitusega).

Nagu taharrush'igi puhul on siin väga tugev seos pidutsemisega, kusjuures võib juhtuda, et see on mõlemas suunas: üht korralikku pidu peab kroonima kas või väike pogromm või vastupidi, pogromm tõstab meeleolu niivõrd, et kasvab üle peoks (kauge analoogiana võiks tuua Pronksiöö: alguses olid korrarikkujad üsna masendunud, kuid rahutuste käigus tuju märkimisväärselt paranes).

Pogrommid olid ja on levinud islamimaades, kuid erinevalt taharrushist ei ole need ei araabia- ega islamispetsiifilised. Vastupidi, tahan tuua näite, kus moslemitest on saanud pogrommi ohvrid. Maailmas on riik, kus moslemeid regulaarselt ahistatakse ja tihtipeale ka tapetakse nende religioosse kuuluvuse pärast. See riik on India. Näiteks Gujarati pogrommides hukkus ainuüksi ametlike andmete kohaselt üle 2000 moslemi, moslemite enda allikad annavad palju suuremaid numbreid. Tapeti metsikult, suur osa põletati elusalt. Kuid siin oli ka oluline pidutsemise moment. Inimeste tapmine ja vägistamine pakkus palju lõbu.

Gujarati osariigi kõrge ametnik püüdis esialgu ohvrite arvu vähendada, rääkides, et tegu on üksikjuhtumitega, ning püüdis koguni vägivallatsejaid õigustada väitega, et inimesed lihtsalt pidutsesid. Ning viimane, kõige üldisem ühisjoon on see, et sellised asjad nagu pogrommid ja taharrush'id tekivad kollektivistlikes kogukondades ning on seetõttu raskesti mõistetavad liberaalsele individualismile ülesehitatud lääne ühiskonnale. Vrd šokki Pronksiöö järel.

Niisiis, macho'd ja alfaisased ei puutu asjasse. Nemad võistlevad emase pärast üksteisega, aga mitte ei tule talle kollektiivselt kallale. Näiteks võib üks alfaisane ahistada naist, jälitada teda hotellitoani ning koguni lõhkuda ta ukse kallal. Kui aga ta saab kusagilt välja ilmunud teise – temast ilmselt macho'likuma – alfaisase käest obaduse, saab ta aru, et tema pretensioonid on alusetud, istub kurvalt autosse ja sõidab teelt välja. Sellised on alfaisaste lood, nende luuserimate omad.