Kodanikuaktivist ja kultuuriuuringute doktorant Tarmo Jüristo selgitas täna Postimehe stuudios, miks ta koos elukaaslasega on otsustanud abiellumise asemel kooselulepingu sõlmimise kasuks.
PÄEVAINTERVJUU: «Miks ma abielu asemel koosellun?»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma arvan, et tegelik küsimus on, miks mitte abielu,» sõnas Jüristo kooselulepingu sõlmimise kasuks otsustamist hinnates. «Sõrmus on mul sõrmes olnud juba kümme aastat ning need panime sõrme vahetult enne reisi Bangladeshi, et hoida ära küsimusi, kas tegu on ikka «ausa naisega» ja nii edasi,» lisas ta. «Selles mõttes oleme kooseluseadust juba kaua aega oodanud.»
Kooselulepingu sõlmimist abielule eelistab Jüristo seetõttu, et sellega ei kaasne tema hinnangul abieluga ajalooliselt seotud mõttekäike «naise võtmisest» ja «mehele minemisest». «Siiski ma ei arva, et need on universaalsed põhjused ja peaksid kõigile kehtima või samal moel korda minema,» selgitas ta valiku tagamaid. «Abielul institutsioonina on omakorda väga pikk ja huvitav ajalugu ning suurt osa sellest me täna ei märka – näiteks käibeväljendid.»
Ühe näitena abielu kaubaliseks tehinguks olemisest ajaloos tõi Jüristo välja Lydia Koidula teost «Säärane mulk», kus meest kujutatakse abielu sõlmimisel kui subjekti ja naist kui objekti.
Rakendusaktide puudumine ja võimalik eelseisev juriidiline kadalipp teda ei morjenda: «Absoluutselt mitte. Kuid see küsimus illustreerib väga hästi olukorda, kus kooseluseaduse vastased väitsid, et kõike on võimalik notariaalselt lahendada ja seadust pole vaja. Nüüd heidavad needsamad vastased ette, et ei saa kõiki asju tehtud.»
Kooseluseaduse võimaliku tühistamise kohta leidis Jüristo, et Eesti saaks rahvusvaheliselt palju tähelepanu, olles esimene endise idabloki riik, kes seaduse jõustab ja samas ka esimene, kes selle tühistab.