Peedu Zeiger

FOTO: Erakogu

Eesti Maaülikool dotsent, majandusteadlane Peedu Zeiger leiab, et abivajajate toimetuleku tagamiseks oleks otsetoetus mitu korda efektiivsem kui toiduainete käibemaksumäära alandamine. Lisaks oleks see lahendus riigile tunduvalt säästlikum.

Valimiste lähenedes tõusetuvad ikka ja jälle traditsioonilised teemad valijate häälte püüdmiseks. Nii on see ka sellel korral ja kevadiste valimiste eel on valimisvankri ette rakendatud jällegi käibemaksumäär, täpsemalt toiduainete käibemaksumäära alandamine.

Iseenesestmõistetavalt on ju igasugune maksu alandamine inimese heaolu ja elukvaliteedi tõstmiseks igati teretulnud ja kindlasti kiidab enamik selle ka heaks. Kuid vaadata tuleb ka otsuse seda külge, kui palju see maksab, kellele see on suunatud ning kas oleks ka alternatiive.

Siinkirjutaja on koos Eesti Maaülikooli kolleegidega toiduainete käibemaksumäära alandamise teemat uurinud leibkondade elujärje seisukohast lähtudes. Sellekohane teadusartikkel on avaldatud teadusajakirja Agronomy Research 2005. aasta 1. numbris.

2002. ja 2003. aasta statistikaameti leibkondade elujärje andmetele tuginedes jõuti uuringus järeldusele, et see maksab riigile 1,5 kuni 1,75 miljardit krooni aastas ja konkreetset sihtgruppi tuvastada ei õnnestunud.

Alternatiiviks oli tulumaksuvaba miinimumi tõstmine vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud brutopalga alammäära tasemele. See oleks riigieelarve seisukohalt avaldanud samuti 1,46 kuni 1,74 miljardi kroonise vähemlaekumise, kuid oleks olnud suunatud enamikule riigi- või kohaliku omavalitsuse poolset abi vajavatele leibkondadele. Lõppjäreldusena toodi uuringus välja, et toiduainete käibemaksumäära alandamine võib olla põhjendatud, kui tõuseb käibemaksu standardmäär Eestis.

Uuringu avaldamisest on möödas viis aastat, käibemaksu standardmäär on tõusnud 18 protsendilt 20 protsendile ja töörühm on alustanud järeluuringut toiduainete käibemaksumäära alandamise teemal. Kui eelmises ­uuringus olid uuritavateks aastateks 2002–2003, siis praegu hõlmab uuring aastaid 2004–2007 (informatsiooniks on diagrammidel ka 2002.–2003. aasta näitajad).

Vahendite puudusele viidates ei ole statistikaameti väljaannetest 2008. ja 2009. aasta kohta leibkondade elujärge puudutavaid, selle uuringu tarbeks vajalikke baasandmeid saada. 2010. aasta kohta vastavasisulised uuringud statistikaameti poolt küll tehakse, kuid valmiskujul on andmetega võimalik tutvuda alates 2011. aasta aprillist.

Vaadeldaval perioodil 2004–2007 võib täheldada, et hinnanguliselt on esimese rühma ehk riigi- või kohaliku omavalitsuse poolset abi vajavate leibkondade arv leibkondade üldarvus tõusnud.
Keskmiselt oli Eestis aastatel 2004–2007 leibkondade üldarv ca

566 000 leibkonda ja leibkonnas oli keskmiselt 2,4 liiget. Korrutatuna vastab see Eesti rahvaarvule, välja arvatud institutsionaalsetes asutustes asuvad inimesed, keda võib hinnanguliselt olla 8000 – 10 000 inimest.
Perioodi keskmisena on ülekaalus esimese rühma leibkonnad, keda on 55 protsenti leibkondade üldarvust. Need on leibkonnad, kelle netosissetulek on kuni üks brutopalga alammäär (bpa) leibkonna liikme kohta kuus ja kes teatud hetkedel vajaksid riigi- või kohaliku omavalitsuse abi toimetulekul.

Ülejäänud leibkonnad, kes ei vajaks riigi- või kohaliku omavalitsuse abi toimetulekul, moodustavad 45 protsenti leibkondade üldarvust.

Brutopalga alammäär on alates 2002. aastast peaaegu kahekordistunud, moodustades 1850 krooni 2002. aastal ja 3600 krooni 2007. aastal.

Leibkonnaliikmete kulutused toiduainetele on kasvanud aga 730 kroonist kuus 2002. aastal kuni 980 kroonini kuus 2007. aastal.

Toiduainete kulude osatähtsus tarbimiskuludes tervikuna on 2007. aastaks langenud 23 protsendile.

Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et ka vaadeldaval perioodil 2004–2007 võrrelduna esialgse uuringuga 2002–2003 on toiduainete kulude osatähtsus tarbimiskuludes jätkuvalt langevas trendis. Muude kulude osatähtsus tarbimiskulutustes on tõusvas trendis ja mõjutavad üha rohkem leibkondade tarbimiskulutusi tervikuna.

Analüüsides perioodi 2004–2007, kui toiduainete käibemaksumäär oleks olnud viis protsenti, oleks aastas keskmiselt laekunud riigieelarvesse käibemaksu vähem ca 1,5 miljardit krooni. Esimese rühma leibkondi, kes oleksid vajanud toimetulekul toetust, oli sellel perioodil 55 protsenti leibkondade üldarvust, kuid nende toiduainete tarbimine moodustas 43 protsenti kõigi leibkondade toiduainete tarbimisest Eestis.

Esimese rühma leibkondadele oleks olnud «riigipoolne toetus» toiduainete käibemaksmäära alandamise tulemusena keskmiselt ca 660 miljonit krooni aastas. Ülejäänud leibkondadele, keda oli 45 protsenti leibkondade üldarvust, kuid kelle toiduainete tarbimine moodustas 57 protsenti kõigi leibkondade toiduainete tarbimisest Eestis ja kes ei vajaks riigipoolset sekkumist toimetulekul, oleks samuti olnud «riigipoolne toetus», kuid seda 840 miljonit krooni keskmiselt aastas.

Kuna 45 protsenti leibkondadest, kes tarbivad 57 protsenti kogu toiduainete tarbimisest Eestis, ei vaja riigipoolset toetust toimetulekul, oleks 55 protsenti leibkondade toetamise hind Eesti riigile olnud ca 1,5 miljardit krooni aastas.

Eeltoodud analüüs on tehtud olukorras, kus käibemaksu standardmäär on 18 protsenti ja toiduainetele alandatud määr oleks viis protsenti. Praegu on käibemaksu standardmäär 20 protsenti ja toiduainetele oleks võimalik rakendada üheksaprotsendilist määra, mis tekitab erinevuseks 11 protsenti.

Perioodil 2004–2007 oli erinevus 13 protsenti. Praegu väheneb toiduainete käibemaksumäära alandamisest tulenev efekt leibkonna seisukohast vaadatuna kahe protsendi võrra.

Lootuse, et kogu toiduainete käibemaksumäära alandamisest tekkiv raha läheb oma eesmärki täitma ehk abivajajaid leibkondi toetama, võib olematuks kahandada see, et suurem osa sellest võib sulanduda jaekaubanduse tuludeks.

Ollakse juba harjunud teatud toodete hindadega ja sellist kontrollimehhanismi, et kontrollida toiduainete hinnalangust jaekaubanduses seoses toiduainete käibemaksumäära alandamisega, on praktikas rakendada võimatu. Väga selgelt on sel aastal näha toiduainete hinnatõus ja seni ei ole veel keegi suutnud täpselt põhjendada, millest see tuleneb.

Hinnanguliselt oleks eeltoodud andmetele tuginedes ja ka Eesti territoriaalset väiksust arvestades abivajavatele leibkondadele toimetuleku tagamiseks makstav otsetoetus mitu korda efektiivsem leibkonna suhtes ja tunduvalt säästlikum riigi seisukohast kui toiduainete käibemaksumäära alandamine. Alternatiivina võiks kaaluda ka maksuvaba miinimumi tõstmist brutopalga alammäära tasemele.

Viimastel päevadel avalikkuseni jõudnud seisukoht, et toiduainete käibemaksumäära alandamisel ja selle tulemusena põllumajandustootjate tulubaasi suurenemisel on mingi seos, vajaks tõsiteaduslikku uurimust. Kuni see ei ole uuringutega tõestatud, on see põllumajandustootjaid eksitav.

Ikka ja jälle jõuame tagasi sinna, et iga poliitiline otsus läheb maksma teatud summa. Kui poliitilistel jõududel tekib soov olemasolev raha (mida ei ole sugugi nii palju) kardinaalselt ümber jagada, peaks seda eelnevalt väga põhjalikult uurima, kaaluma ja erinevate alternatiividega võrdlema ning seejärel otsustama.