David Vseviov.

FOTO: Jaanus Lensment

Ajaloolane David Vseviov soovitab toetusprotsendilt kõige tillemaks parlamendierakonnaks kahanenud Isamaa ja Res Publica Liidule, kuidas madalseisust välja tulla – konservatiivsel tegevusväljal on ruumi piisavalt. Isegi rohkem kui piisavalt…

Ei tea, kas see oli üldlevinud tava teha jõulude ja aastavahetuse ajal mõni hea tegu või lihtsalt mingi uitmõte, aga järsku tekkis tahtmine kinkida-soovitada midagi head mõnele meil tegutsevale erakonnale. Ning kui selline soov oli juba tekkinud, siis arusaadavalt on ka igati loogiline, et selliseks poliitiliseks jõuks sai paratamatult valitud viimase aja reitingutes parlamendi erakondadest tagumisele kohale langenud Isamaa ja Res Publica Liit. Keda siis ikka aidata kui mitte kõige väetimat.

Eriti pärast seda, kui sai läbi loetud Kristjan Pihli ja Mikk Salu Eesti Ekspressis (22.12) ilmunud üle kahe lehekülje ulatuv kirjutis «IRLi hiilgus ja langus», mida illustreerib sinine kurvaks tegev allakäiku märgistav joon koos langevate toetusprotsentidega. Mis ilmselt ei saagi jätta parteiliikmetest kedagi sügavalt puudutamata, mille tulemuseks ongi kahjuks vaid meeleheitesse kalduv rabelemine ja tõmblemine. Võitlus «burkadega» ja Venemaale kahjunõuete esitamine ning muu sarnane. Aga tegelikult pole Isamaa ja Res Publica Liidul muretsemiseks ju mingit põhjust. Muidugi vaid siis, kui ei jätkata, tsiteerides Raul Rebast (PM, 18.12), konfliktiturul EKRE pagulaste ja Vooglaiu homotemaatika raasukeste noppimist.

Milles siis nähakse ja partei ridades tõenäoliselt tunnetatakse allakäigu peamist põhjust? Vähemalt ajakirjanduses ilmunust lähtuvalt on selleks EKRE näol uue konkurendi ilmumine poliitmaastikule ja konservatiivse niši hõivamine. Kuid tegelikult pole konservatiivne nišš mitte hõivatud, vaid pigem puhastatud ning puhastatud just nimelt konservatiivsest maailmavaatest tulenevate tõeliste väärtuste eest seismiseks.

Võtame siis mõned nii-öelda hõivatud teemad. Näiteks traditsioonilise perekonna ja selle säilimist ähvardavad ohud. Millised need ohud on, selles pole, lugedes ja kuulates viimasel ajal kõlanud «konservatiivseid» arvamusavaldusi, mingit kahtlust. Selleks on «kooseluseadus» koos omasooliste paaride abieluõigusega. On see siis reaalne oht traditsioonilise peremudeli säilimisele? Siin ja tänase päeva Eestis. Loomulikult mitte.

Et selles veenduda, võib vaadata kas või Eesti Naiste Varjupaikade Liidu kodulehekülge, mis teavitab meid, et väikeses Eestis tegutseb 13 naiste varjupaika, mis pakuvad majutust, emotsionaalset tuge ja nõustamist vägivalda kogenud naistele ja nende lastele. Sama liidu statistika järgi pöördus 2013. aastal naiste varjupaikade poole majutusele või nõustamisele 1524 naist ning koos nendega 208 last. Mis on ilmselt vaid jäämäe tipp, sest ka kriminaalpoliitika.ee täpsustab oma koduleheküljel, et «seksuaalne vägivald võib olla paarisuhtes enam levinud, kui seda arvatakse. Siin peituvad põhjused kaua aega valitsenud patriarhaalsetes arusaamades, et abielus või paarisuhtes olemine tähendab kohustuslikku allumist partneri seksuaalsetele soovidele». 2014. aastal Eestis aset leidnud kuritegevuse uuringu perevägivalda käsitlevas lõigus (mille puhul täpsustatakse, et see ei sisalda kõiki juhtumeid) sedastatakse, et kui 2011. aastal oli registreeritud perevägivallajuhtumeid 1939, siis 2014. aastal 2721.

2014. aastal avaldatud uuringu (European Agency for Fundamental Rights, 2014) järgi koges 20% Eesti naistest viimase 12 kuu jooksul partneri füüsilist või seksuaalset vägivalda, 50% koges vaimset vägivalda. Sama palju oli vastajaid, kes lapsepõlves olid langenud füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ohvriks, seejuures 9% langes pereliikme poolt psühholoogilise vägivalla ohvriks. Kusjuures uuring tuvastas, et millegipärast on perevägivallaga seotud kuritegude suhtarv Eesti piirkondadest kõrgeim Põlvamaal (34 kuritegu 10 000 elaniku kohta).

Mis puudutab laste olukorda, siis 2014. aasta jooksul eraldati perest 382 last ning 2015. aasta seisuga elas meil lastekodudes 1021 last. 2014. aasta kriminaalstatistika kohaselt (paraku on tegelikkus veel hullem) pandi laste vastu toime 142 seksuaalkuritegu, millest 92 on vägistamise juhtumid. Enamik neist juhtumitest pani toime lapse enda pereliige või muu lähedane isik. Samal aastal registreeriti Eestis 435 lastega seotud perevägivalla (ehk füüsilise väärkohtlemise) juhtumit. Seda hirmuäratavate ja kohest häirekella löömist vajavate arvude jada võiks jätkata pikalt. Lisaks on Eesti täiskasvanutest abielus vaid 39%, mis on ELi kõige väiksem arv, ja 58% eesti lapsi sünnib väljaspool abielu ning Eesti on Euroopa Liidus teisel kohal lahutatud isikute osatähtsuselt.

Mis siis ülaltoodust järeldub? Et traditsioonilise perekonna tegelik, reaalsetest probleemidest rääkiv ja kaitsmist vajav «tegevusnišš» on jäänud täielikult poliitilis-propagandistliku tegevuse huviorbiidist välja. Veel hullem, see on hõivatud pseudoprobleemiga, mille varjus jätkub traditsioonilise peremudeli lagunemine. Aga see teadmine ei peaks ju tegema ühe tõelise konservatiivse erakonna mitte lihtsalt murelikuks, vaid panema aktiivselt tegutsema.

Võtame näiteks veel ühe, pärast uusaastaööd Saksamaal aset leidnud sündmusi veel emotsionaalsemat suhtumist esile kutsunud «niši», mis oma olemuselt puudutab meie põhiseaduses fikseeritud Eesti riigi eksistentsimõtet. Mõtet, et see riik säiliks eesti keele ja kultuuri kandjana igaveseks ajaks. Mis siis võiks seda ohustada? Mis on saanud selle valdkonna põhiküsimuseks? Loomulikult migrandid ja võitlus kvootide ning muu sarnase vastu. Jättes kõrvale igasuguse poolt ja vastu argumentatsiooni, jääbki esmapilgul mulje, et ka see «nišš» on konservatiivset (rahvuslikku) maailmavaadet jagava erakonna jaoks hõivatud. Ent ka see pole nii ja selles veendumiseks tasub vaid vaadata koostöös Tartu Ülikooli teadlastega statistikaameti poolt koostatud Eesti rahvastikuprognoosi aastani 2040.

Kuna tulevikku pole lihtne ennustada, on selles välja toodud viis võimalikku arengustsenaariumi. Neist esimene ja kõige tõenäolisem ütleb meile, et kui trendid jätkuvad, väheneks Eesti rahvaarv 30 aastaga umbes 100 000 inimese võrra. Kui aga mingi ime läbi kasvaks sündimus taastetasemele (2,1 last) ja välisränne oleks tasakaalus, väheneks rahvaarv poole vähem ehk 50 000 inimese võrra. Kusjuures aastatel 2000–2011 on Eesti rahvastik vähenenud 42 500 inimese võrra. Lisades sellele 2012. ja 2013. aasta välisrände saldo, saab tulemuseks, et 1. jaanuariks 2014 oli möödunud 14 aasta jooksul välismaale lahkunud ligi 49 000 inimest rohkem, kui Eestisse saabunud. Ning kui sündimus ja tagasiränne isegi peaksid suurenema (stsenaarium 4), moodustaks elanikkonna vähenemine ikkagi 1000–3000 inimest aastas. Nüüd võrdleme neid arve «niši» täitnud võimalike pagulaste arvuga. Mis kujutab siis eesti rahva ja kultuuri säilimisele suuremat ohtu? Mis loomulikult ei tähenda, et kontrollimatu massiimmigratsioon Euroopasse (teoreetiliselt ka Eestisse) oleks kuidagi aktsepteeritav. Eesti tulevikku vaadates oleks konservatiivsel erakonnal oi kui palju tegelemist hoopis olulisemate (muidugi mitte emotsionaalsemate) probleemidega. Nii et ka see «nišš» on jäetud tegelikult unarusse.

Võtame veel ühe Eesti põhiseaduse üldsätete kuuendas paragrafis fikseeritud postulaadi, mis meeldetuletusena kõlab järgmiselt: «Eesti riigikeel on eesti keel». Aga kas üks konservatiivne erakond ei peaks mitte lööma häirekella, nähes ja tunnetades pidevalt kasvavat survet (avalikku ja varjatud) eesti keele väljatõrjumiseks sfääridest, mis sisuliselt määravad kultuurrahvaste hulka kuulumise (seda mõttelaadi kohtab nii soovituslikes raportites, sõnavõttudes kui ka kõrgkoolide õppetöö korraldamises jne)? Seda enam, et selles vallas pole eriti midagi kuulda ka konservatiivsel tiival tegutsevate konkurentide suust.

Ning ajal, kui paremalt tiivalt kostavad aina sagedamini Euroopa Liidule vastanduvad üleskutsed, pole ka see, üks olulisem välispoliitiline «nišš» Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks kaugeltki hõivatud. Vastupidi. Arvestades meie asupaika Euroopas poliitilisel kaardil ning pidades silmas meie idanaabri juures toimuvaid muret tekitavaid arenguid, peaks iga konservatiivne, Eesti püsimajäämist rahvusriigina põhiväärtuseks pidav erakond tegema kõik Euroopa Liidu säilimise ja normaalse funktsioneerimise nimel. Sest siin, tsivilisatsioonide piiril, pole antud ajahetkel (ajaloo mõõtkaval) rahvuslik-kultuuriliseks iseolemiseks teist garanti.

Seega ja kokkuvõtvalt ning Isamaa ja Res Publica Liidule jõudu soovides: konservatiivsel tegevusväljal on ruumi piisavalt. Isegi rohkem kui piisavalt…