Õpin Tartu Ülikoolis arstiteadust, eriala, mis nõuab teaduspõhisust ja fakte, pean end eelkõige ratsionaalseks ja loogikale toetuvaks inimeseks. Seega tahan rääkida iga eestlase jaoks sügavalt isiklikuna tunduvast teemast – homoseksuaalsusest, kirjutab Liisa Kams.
Internetis levib lugematul hulgal väljaütlemisi homoseksuaalsuse ja samasooliste abielu teemal. Ma tahaks igale eestlasele ja ka teistele maailmakodanikele südamele panna, et nad mõtleks, miks nad ühe või teise inimese arvamust kuulda võtavad, ja uuriks, millel põhineb autori arvamus.
Ma tahaks enne konkreetsete näidete juurde asumist tsiteerida kirjanik Kurt Vonneguti teost «Kodumaata mees».
«Veenev oletamine on olnud juhtimise põhiolemus sedavõrd kaua, terve inimliku kogemuse vältel, seega pole üldse üllatav, et suurem osa selle planeedi juhte tahavad oletamist jätkata hoolimata kogu meile äkitselt osaks saanud informatsioonist. Nüüd on nende kord oletada ning lasta teistel oma oletusi kuulata. Osa maailma kõige valjemast ja uhkelt rumalast oletamisest käib praegu Washingtonis. Meie juhtidel on kõrini vettpidavast informatsioonist, mis on inimkonnale teadlaste, õpetlaste ja uurijate töö läbi kaela kallatud.» (tõlge eesti keelde: Tiina Randus)
Minu artikli eesmärk on juhtida tähelepanu oletamise hulgale, mis tõuseb esile, kui räägitakse homoseksuaalsusest. Ja seda siinsamas, meie Eestis. Toon mõned näited.
Järglaste saamine
Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juht Varro Vooglaid:
«Perekonnad reaalselt on rahva püsimise alus ja ühiskonna alusstruktuur. Perekond rajaneb mehe ja naise imelisele vastastikusele täiendavusele, millest sünnib uus inimene. Peame mäletama, et perekonna peamine funktsioon ongi laste saamine ja kasvatamine, neile turvalise kasvukeskkonna loomine.»
Toon välja Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu liikme Ruth Bader Ginsburgi argumendi, mis ta ütles vastukaaluks advokaat John Burschile. Viimane väitis, et abielu tähtsus on riigi seisukohalt üksnes reproduktiivsus; ka Varro Vooglaid toonitab uue inimese sündimise tähtsust. Ruth Bader Ginsburg ütles: «Eeldame, et paar – 70-aastased inimesed – tulevad sooviga abielluda. Te ei küsi neilt ühtegi küsimust. Te teate, et nad ei plaani lapsi saada.»
Kas igasugune kooselu mõte kaob, kui pole plaani lapsi saada? Kas kunstliku viljastamise peaks heteropaarile ära keelama, kui ühel neist pole geneetilist eelsoodumust reproduktiivsuseks (tänapäeva meditsiini abita)? Kui kunstlik viljastumine õnnestub, siis on suur tõenäosus, et eelmainitud geenidefekt pärandub edasi. See tähendab, et meie riik lubab lapsi saada inimestel, kelle järglasel on ka šanss mitte lapsi saada. Me ei diskrimineeri neid, ei tohikski.
Varro Vooglaid muretseb laste kasvamise pärast turvalises keskkonnas. Seni tehtud uuringute põhjal võib kahtlusteta väita, et ei ole märkimisväärseid erinevusi laste vahel, kes kasvavad samasooliste või heteroseksuaalsete vanematega perekonnas.
Näiteks tehti Austraalias Melborne’i ülikoolis uuring alaealiste laste kohta, keda kasvatab samasooliste paar. Neid lapsi võrreldi heteroseksuaalsete vanemate perekonnas kasvavate lastega. Leiti, et samasooliste peres kasvavatel lastel on sama palju enesekindlust ja nad saavad võrdselt tähelepanu võrreldes nende lastega, keda kasvatavad heteroseksuaalsed vanemad. Tegelikult täheldati lausa, et samasooliste vanemate ja nende laste vahel on perekondlik side tugevam.
Californias tegutsev psühhoterapeut Dr. Fran Walfish on oma praksise jooksul puutunud kokku nii samasooliste kui ka heteroseksuaalsete vanemate lastega ning on tõdenud, et mõlemal juhul pakutakse lastele võrdselt toetavat ja tervet keskkonda.
Hälvete propageerimine
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamendisaadik Jaak Madison:
«Nagu ei ole aktsepteeritav inimeste halvustamine orientatsiooni põhjal, ei ole ka aktsepteeritav hälvete propageerimine normaalsuse pähe.»
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on välja öelnud aastakümneid kestnud epidemioloogiliste ja psühholoogiliste uuringute põhjal, mis puudutavad vaimset tervist ja seksuaalset orientatsiooni, et homoseksuaalsust ei saa klassifitseerida vaimse häirena. Senised tõendid näitavad, et homoseksuaalsuse käsitlus patoloogiana on ebakorrektne.
Seega väide, et homoseksuaalid ei peaks end oma orientatsiooni pärast «normaalsetena» tundma, põhineb ebaadekvaatsel arusaamal homoseksuaalsusest. Pealegi, kas puhtinimlikult võttes on see õiglane, kui üks osa meie rahvast tunneb, et ei kuulu ühiskonna silmis «normaalsete» inimeste hulka? Et neil on midagi viga? Kas see takistab nende funktsioneerimist igapäevaelus ja panustamist meie riiklikusse heaollu?
Vanemlik eeskuju
Varro Vooglaid:
«Laps õpib ennekõike läbi eeskuju. Ta näeb ema ja isa, mõistab, mida tähendab olla mees või naine ning kuidas abikaasad peavad teineteisesse suhestuma..»
Ajakirjas Human Reproduction on avaldatud uuring, kus autorid võrdlesid samast soost paaride lapsi heteroseksuaalsete vanemate lastega. Uuring ei tuvastanud erinevusi laste soorollide arengus ega sool põhineval käitumisel (lisaks ka näiteks mänguasjade jt tegevuste eelistamisel puudusid erinevused).
Eestis on ka palju üksikvanemaid. Ka nendel lastel on kasvades vaid mehe või naise eeskuju. Kas neid ei peaks käsitlema perekonnana? Kas seetõttu peaksime eeldama, et nad ei mõista soorolli? Et nad ei kasva täisväärtuslikus ja armastavas keskkonnas?
Propaganda
Psühhiaater Jüri Ennet:
«See, mida kaks inimest n-ö tagakambris toimetavad, on kindlasti nende oma asi, kuid seda ei tohi afišeerida, propageerida ja võimendada.»
Pisut ajaloost. «Propageerimine» ja «võimendamine» toimuvad, kuna osa ühiskonnast ei tunne kohati end teiste (siinkohal heteroseksuaalide) kõrval võrdsena. Kui me mõtleme 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses toimunud naisõiguslaste liikumisele, mille eesmärk oli taotleda naiste võrdseid õiguseid meestega (sotsiaalselt, majanduslikult ja hariduslikult), siis näeme seda minevikus toimunud «võimendamist» tänapäeva kontekstis loomuliku protsessina.
Keegi ei kahtle tänapäeval selles, et näiteks ülikooli vastuvõtmisel loeb inimese kognitiivne võimekus, mitte tema sugu. Naiste alaväärtustamine tollel ajal ei põhinenud muul kui valearusaamadel naise intelligentsusest ja rollist. Samamoodi kahtleme me praegu homoseksuaalsete «normaalsuses» – põhjendamata hirmul baseeruv vastuseis annab aluse selleks, et vähemus peab häält tegema ja õiguste eest võitlema.
1963. aastal toimus USAs marss Washingtoni. See oli vajalik, sest toona kehtisid Ameerika Ühendriikides mustanahalisi diskrimineerivad seadused ja ühiskonnas oli levinud vaade, et mustanahalised kuuluvad alam- ja valgenahalised ülemklassi. See seisukoht põhines üksnes ühiskonna hirmul ja suutmatusel muutuda ja edasi liikuda. Kahekümne ühes osariigis oli eri rassist inimeste vaheline abielu keelatud, enam mõistagi mitte. Kas Martin Luther King juuniori kõne oli õigustamata? Kas ei nähta, et olukord on sarnane? Need ja paljusid teisi suuri liikumisi poleks sündinud, kui poleks olnud repressioone, mille vastu üles tõusti.
Ma kutsun üles inimesi mõtlema ja argumenteerima, põhinedes reaalsetele objektiivsetele uuringutele, faktidele ning suhtuma kriitiliselt eri persoonide väljaütlemistesse.
Siin välja toodud mõtteavaldustele tuginedes leian, et suureks probleemiks on ka antud teemal sõna võtvate riigikogu liikmete vajakajäämised harituses ja hariduses. Meedias läbikumav ebaküpsus mõtlemises ja väärtushinnangutes mõjutab meie riigi terviklikkust, sealjuures kujundavad need inimesed meie tulevaste põlvede elu.
Seega: olgem inimlikud, mõelgem, olgem eeskujuks ja teadvustagem endale, kelle poolt ja miks me järgmistel valimistel hääletame.
